Nüüd on pekkis? Või hoopis hästi? Ma ei tea. Ma ei suuda enam rohkem vastu saamata anda. Ütlesin Sulle, et ma ei taha Su sõprust, kui enamat ei saa. Mu keha pöörab kogu kaotusvalu vihaks ja Sinuga iga päev kaotamist jätkates ei läheks kaua, kuni muutun endale ja ühiskonnale reaalseks ohuks. Ma ei taha lõpetada nagu nii paljud enne mind. Tehes tahtmatult haiget teistele, enne kui enda vastu tagasi pöördun. Mitte ükski kõrvalseisja ei ole minu enesetundes süüdi ega pea selle pärast kannatama – ka Sina mitte.

Sa tahad vabadust ja ma ei ole piisavalt tugev, et seda Sulle muul moel pakkuda – me oleme koos iseendi vabaduses või lahkun Sinust päriselt. Esimest Sa ei soovi, seega ei ole mõtet üksteist rohkem tagasi hoida. Lenda, mu liblikas ja leia oma õitemeri. Ma jään siia… Tegelikult pigem sinna, kust mu leidsid ja jõuan kunagi sinna kuhu jõudma pidin. Olgu see siis ihaldatud kodu ja rahu või laip prügikasti ja pudeli vahel. Kõik mis tulema ja olema peab, see tuleb. Kindlasti oli ka meie olemisel põhjus. Su jutust tundub, et vähemalt Sina said edasi ja tervemaks. Äkki see oligi kokkulepe, et tulen ja aitan Sul ennast leida, ise edasi liikumata? Kes ütleb, et hingede kokkulepped ei või olla ühe poole hüvanguks? Energeetilises ruumis ei tohiks ju vorst-vorsti vastu suhtumist olla?

Kirjutamine aitab. Kogu see raevutsev meri mu sees on selle teksti kritseldamise ajal vaikseks konnatiigiks muutunud. Lähen nüüd laste juurde. Ehk püsin õhtuni selles tuimuses.