Mul on kahju…
Tean, Sa ei usu mu sõnu.
Mina ka ei usuks.
Mul on kahju…
et ei näinud Rasmust sündimas,
et ei tulnud „laululaagrist“ tagasi, kui mind vajasid,
et paigutasin oma surnud lapsed olematusse,
et üritasin Su lastes parandada oma parakaid,
et ei suuda oma imelisi lapsi eraldada Sinust,
et üritasin Sinus leida oma hirme,
et ei julgenud olla mina,
et valasin teile oma hirmude viha,
et ei olnud mees, kes peab oma sõna,
et ei olnud vait, kui sõnad olid liigsed,
et uskusin oma ego, mitte sisetunnet,
et külvasin valu, oodates õisi.
et tulin sel ööl Tondil, Su elu lõhkuma.
Ma ei oota andestust.
Ma ei oota mõistmist.
Ma ei oota midagi.
Mul on lihtsalt kahju ja ei taha seda endaga jätta.
Äratasid minus midagi, mida ükski keha näha ei tohiks.
Või lasin end lihtsalt päriselt hulluks ajada.
Mul ei ole teadmist, kuidas ületada see mägi.
Mägi, mille ise olen loonud.
Ma ei taha – aga ju läheb nagu eelnevalt.
Sa oled parim, mis minuga juhtunud.
Nii iga kord.
Iga kord lõppeb ühtviisi.
Ma ei tea, kuidas see ring teisiti lõpetada.
Ma ei taha seda enam käia.
Äkki ei olegi teist lõppu.
Kas on õppetunnid, mida kunagi ei õpita?
Miks me need siis valime?
Valguses peaks me ju targemad olema?
Hoia, me armastuse vilju.
See sammas on kild killu haaval põrmu langenud.
Ehk leidub ses surnud kestas veel midagi,
et uus ja tugevam sammas püstitada.
Praegu ei paista.
Tolm täidab veel õhu.
Ei näe, ent tunnen tuhas hõõguvat tukki.
Kui selle leian, saab lõkke taas süüdata.
Eksin või jään hiljaks…
Tuttav rada…
Autor: Siim Page 1 of 3
Jälle on öö,
ikka teen tööd.
Kas see on hullari pilet
või tunnen tõelist imet?
Istun oma toolis ja tantsin,
vaid kass vaatab veidralt.
Minus on vägi ja jõud,
olen rõõmus ja kohal.
Nii vaba ja puhas.
Olgugi, et meeletus pinges.
Ma tantsin, naeran ja naudin,
seda keegi mult võtta ei saa.
Annaks taevas mul julgust,
et seda Sinuga jagada saaks.
Täna ma ei heieta usaldusest, armastusest.
Maailm saab helgem sest valgusest.
Olla võib halb aeg ka hea.
Mis edasi tuleb – kust kurat ma tean.
Kuidas valetada endale?
Vaatasin Sind ja ei midagi…
Ma ei tunne kirge.
Ma ei tunne tõmmet.
Ma ei usalda Su keha.
Armastan, etn ei saa midagi teha.
Kui mõtlen, siis tunnen.
Ma tahan Su puudutust, Su keha.
Tahan nii palju, et võiks lõputult nutta.
Seisan kui seina ees.
Keha soovib, aga mõte tõrgub.
Või on see vastupidi – ma ei tea.
Kuidas saada tagasi see usaldus?
Või lihtsalt minna?
Jätta Sind Su seiklustega,
mis võivad näida tõena?
Aga mina?
Ego küsimus?
Ma täidan oma lubaduse.
Sära ses septembris.
Täidan ka selle, et üht riiki ei valitse kaks keisrit.
Ma näen juba, et kaotan, sest nõuan.
Andesta, ma ei saa nii.
Kõik või ei midagi.
Ma ei oska anda poolt südamest.
Tahaks öelda, valik on Sinu.
Tegelikult on ju minu.
Aga on, mis on.
Ma annan kõik, kui soovid.
Hilja, ma tean, aga varem ei suutnud.
Kui ei, siis minuta mine.
Lähen oma teed.
All is well with my soul,
I’ll grow for me.
Kuidas see töötab?
Ainult lootuse pealt.
Kui kaugened ära, siis tahan teha sama.
Armastus piirab, ütleb “Minna ei saa”.
Ehitab lossi, õhust ja tähetolmust.
Loob ei millestki midagi, et seisaksin edasi.
Seisaks valves Su eest…
Ja siis karjub mõistus.
Mida Sa idikas teed?
Tal kaisus on teine mees.
Sa oled tühine, lihtsalt ressurss,
mis toidab ta ego, ta enese väärtust.
Süda vaikib ja ehitab edasi.
Mis sul viga on, Ta ju ei taha sind?
Sa raiskad ennast ja raiskad ka mind.
Kui palju võimalusi oleme lasknud käest?
Võimalusi enda kasvuks ja väeks…
et ta saaks puhata, meelt lahutada, teist armastada,
rohkemat nõuda,
sind ahelais hoida….
Süda vaikib. Ta teab.
Ta kasvab ja püüab. Näeb mida päriselt suudab.
Kui päriselt hellust ja armastust vajaka jääb,
ta loob selle ise.
Tunneb paitust tuules, näeb ilu peeglis.
Suudleb end sõrmedega suule ja võtab padja kaissu.
Kujutleb, et kaisus on Tema, ka siis kui ei saa ta keha.
Süda teab – sellest valust viib välja armastus, mitte viha.
Armastuses on juured, tiivad ja õnnelik keha.
Ei saa nõuda headust.
Ei saa eeldada armastust.
Ei saa öelda, et neist ei piisa.
Inimene annab, mida anda soovib ja saab.
Annab, sest ta tahab.
See ei ole kohustus.
Jagamine on andmine ja võtmine.
Vabatahtlikult ja eeldusteta.
Hoolimises ja valguses.
Kui nõuad rohkem, kui on anda,
siis jääd lõpuks kõigest ilma.
Olla armastatud, ei tähenda, et saad midagi nõuda.
Tõenäoliselt saad rohkem kui keegi teine, aga…
saad ikka nii palju kui on anda.
Kujutle hobust, koera või kassi.
Sa annad talle kodu, toidu, armastuse.
Saad vastu armastuse ja truuduse.
Kaas toob trepile püütud hiire.
Hobune laseb enda seljal turnida.
Koer jookseb alati siiras rõõmus vastu.
Ent kui annad neile ahelad, aediku, piitsa ja alanduse?
Nad armastavad ikka.
Armastavad ja teevad kõike seda, kuni jaksavad.
Kuni hing ja süda on lõpuni jahvatatud.
Kass põgeneb, hobune virtuab kabjaga, koer näitab hambaid.
Veidral kombel, armastus jääb.
Ainult usaldus, austus ja headus kaovad.
Aga armastus ju jääb – kuigi üksi ja külmalt…
Lõpuks ei piisa vaid armastusest.
Ma ei tea kuidas andestada.
Ma mõistan ja ei saa loogikaga pahaks panna.
Ma ei saa kustutada seda, mis minu on.
See on peaaegu kõige suurem valu, mida eales tundnud…
Tunda ja sellest vaikida – vaikuses oodata.
Sellest suurem on olnud vaid mitte tunda.
Suudad Sa kujutleda maailma, milles ei ole headust ega armastust?
See on kohutav.
Pigem sadades ja tuhandetes murtud armastuse lõikeid,
kui tühja ja halli maailma tuim valu.
Ma olen oodanud nii kaua ja ootan veel.
Enam ei ole tagasiteed.
Jah, ma olen tules ning sellest ei pruugi midagi tulla,
aga mul on vaid üks süda, mille andsin Sulle.
Võid võtta või jätta mu kõige täiega,
aga poolt ei mõista ma anda.
Minu armastus on pühendumus ja annan selle Sulle.
Kui Sa ei võta, siis jääb see siia, nagisse rippu.
Kedagi teist ei ole, ega tule.
Mehel on vaid üks süda.
Kui ta selle päriselt annab,
siis on ta sellest ilma.
Milleks talunikule keisri tiitel?
Tema, kes näeb und perest ja koduhoovist.
Miks lasi end kista sellele teele,
mis viis riigi juhtimise ja kõrge staatuseni?
Uskus seal paistab uhkus, vabadus rõõm,
kuid pettuma pidi.
Paaži ja kannupoisi kingades uhkeldas.
“Vaadake mind, ma tõusen nii kiirelt!”.
Rüütliks saades hõiskas “Mu mõõk on nii vahe,
pea maailma ma voolin!”.
Kui pähe sai esimene kuningakroon,
saatjaiks üksindus, hinnangud ja tähelepanu…
ta peatus…
Kõik mis ta soovis ja püüdis ju oli,
aga sisimas kriipis vaid tühjuse valu.
Mis see siis nüüd olgu?
Kas enne siis polegi hea?
Kas keisriks peab saama kroonitud pea?
Mis selles päriselt head?
Vaid järgmine tiitel, ehtimas üksikut meest,
külmas saalis, kivisel troonil.
Kui soe oleks kolde ees, memme embuses…
Kuulda laste kilkeid kambris…
Pista sõrmed pehmesse mulda, et peita sinna seeme,
mis järgmisel aastal viljana toidulauda õnnistab.
Tunda tuult, mis paitab ühe hellusega meest ja kuusikut.
Milleks mehele, kes soovib koduseid juuri, keisri tiivad?
Veider päev. Kogu päev oli justkui tore ja rõõmu täis, aga õhtu keeras kuidagi võssa. Saan aru, et Sul oli tööl eriti sitt päev ja siis ajasime mina ja lapsed ka õhtul lihtsalt närvi. Kui üritasid autole kindlustust teha (nagu hiljem selgus) ja üritasin Sulle rääkida, et Marian on suht suure kõllapinnaga ja täitsa hea artikli üllitanud, nähvasid, et Sa ei viitsi mind kuulata. Oleks saanud paremini. Näiteks “Oota korra”, “Ma ei saa sind praegu kuulata” või midagi muud, mis veidi austust näitaks. Sama enne ära minekut, kui püüdsin küsida, kas see mitte kuulata viitsimine oli hetkes või laieneb kuhugi. Lapsed lõugasid, Sa ei kuulnud, nähvasid Gretele, lapsed hakkasid rohkem karjuma ja Sa lendasid uksest välja teatega “Lähme, paps ju kõvemat häält teha ei saa”. Jäin lolli näoga hetkeks vahtima ja otsustasin oma autoga vähemalt Tanki võtmed ära tuua. Siis sõitsid tagasi mu juurde ja vehkisid nagu mina oleks süüdi, et tagaistmel on kisa, kuna lapsed ei saanud tsau teha. Siis suutsid end kuidagi koguda ja pakkusid, et viid mu remonti ära. Seal küsisin, kas oled minu peale tige ja kas mitte viitsimine laieneb – vastasid “ei” ja selgitasid kindlustuse värki.
Kirjutasin selle olukorra läbi oma silmade, sest ma tunnen selle kõige üle rõõmu. Mitte Sinu halva päeva, aga oma reaktsiooni või õigemini selle puudumise üle. Varem oleksin Sinu peale mitu päeva tige olnud. Nüüd mõistan kust see tuleb ja kui palju kordi Sinuga nii käitunud olen. Ma olen rahus, olen Su jaoks olemas ja ei kalla enam õli tulle, saades vihaseks, kui Sul on halb. Sa väärid head ja kuni ma endast üle ei sõida, kavatsen seda Sulle pakkuda. Kalli ja pai.
Täna alustan nende kirjade olemusest. Sõltumata sellest dramaatulisest esimesest sissekandest (22.04.2023) on need leheküljed oma olemuselt muutunud lihtsateks kirjadeks Sulle – sõltumata sellest, kas Sa neid kunagi loed. Vormilt on ainsaks tavaks kujunenud püüdlus ühe kuupäeva tekst ühele lehele mahutada, aga see ei ole reegel, millega end piirata kavatsen. Sisult on need lihtsalt minu mõtted, tunded ja olukordade kirjeldus läbi minu selle hetke silmade.
Veel pidin kirjutama Grete tantsustuudio kontsertist. Jätan kõrvale kogu selle jama, mis Sinuga korraldasin. Kontsert oli äge. Seal oli selline vägi ja kirg. Päris mitmel korral sain õhus olevast energiast silmad märjaks ja seda heas mõttes. Ma ei viitsi ka kriitiku pilgu läbi analüüsida laste ja täiskasvanute arengut, potentsiaali, koreograafiat jms. Mulle tegi lihtsalt tohutut rõõmu, et nägin neid inimesi tegemas seda, mida nad armastavad.
Maksuameti ja vanemad jätan täna kõrvale. Tähtajad lähenevad, lubadusi on jagatud, usaldust sisuliselt ei ole enam jne. See minu ja vanemate saaga on minu sees liiga terav, et sellega oma rahu täna kõigutada.
Eneseareng… Ma olen enda üle nii uhke. Üha vähenevate tagasilöökidega, olen jõudnud kohta, kus taastan kõikuma löönud tasakaalu keskmiselt paari tunni jooksul ning enamasti 5-30 minutiga, Veel mõne kuu eest oli see aeg päevades. Lisaks ei löö raha puudumine mind praegu värelema. Mul on 10€ kontol ja suht suva – küll laabub ja närvitsemine ning teistega tigetsemine ei kasvata kontojääki. Suudan ka hirmust teiste arvamuse ees lihtsalt üle sõita. Olgu selleks siis Davyle ütlemine, et kuulan Elmari raadiot ja söön ananassi pitsal, Katu nähes Gretega vetikatantsu tehes või Atsile tunnistamine, et ma ei oska teda matas aidata, sest ta on selles minust praegu targem. Tundub, et mind ei lõhu enam ära ka mõte, et kellegi teisega magad, aga teada tahaks ikka, kui seda teed.
Plaanisin kirjutada Grete kontsertist, majandusaasta aruandest, vanematest, selle kaustiku vormi ja tähenduse muutusest ning kõigist teistest argistest rõõmudest, muredest, hirmudest ja avastustest, aga ma ei jaksa enam. Jõudsin just Rassist Türile. Tänan maailma energiat, oma autopilooti ja alalhoiu instinkti, mis sundis mind kogu tee, kuni 50km/h loksuma. Ilma teieta oleks tõenäoliselt katkenud selle kitse, kahe kassi, vähemalt kahe vastu sõitva autojuhi, minu ja kõigi nende, keda ei näinud neil minuteil kui silmad kinni sõitsin, elutee. No olgu – mitte kõigi. Ühe või kahe neist. Ma loobun sellises väsimusastmes sõitmisest ja magan järgmine kord kasvõi teeotsas autos. Mu lapsed vajavad isa ja ükski teine loom või inimene ei pea meie saamatuse või vajaduste pärast kannatama. Saadan tänu ja head soovid homsetesse vihmapiiskadesse, et nad kõigini jõuaksid ja püüan nüüd väsimuse kõrvale une manada.