Rasmus ei lasknud päeval edasi kirjutada – tuli pärima, et miks ma kirjutan, kas nägin paha und. Nüüd on kell pool üksteist ja jõudsin just Rassist tagasi. Kõik on vaimselt jätkuvalt tasakaalus. Üks veider märk, mida kuidagi tõlgendada ei oska, ilmutas end Rassi sõites. Kui Põikva hobukoplist mööda sõitsime, hakkasid vanemad hobused andunult autole järgi traavima. Nad ei ole seda kunagi teinud ja ei teinud ka tagasiteel. Ainus mida selle peale teha mõistsin, oli Rassi tavapärasest aeglasemalt ja valvsamalt sõita, aga peale ühe orava ei kohanud teel midagi ega kedagi.

Mängisime lastega kaua õues ja nägin neis täna uskumatut ilu, mida varem näinud ei olnud. Rasmus on alati välimuselt tavaline poiss olnud ja Grete olen pigem kurbusega vaadanud, sest ta on mu ema ja minu näojooned saanud, aga täna nad särasid mu silmis – puhas ilu, nagu maalil, millest on raske mööda vaadata. See muutis mu nii õnnelikuks.

Mõistuse tasandil olen suht paanikas, sest homme tahab maksuamet raha, mille plaanisin maksta isalt laekuvate arvete – jah, juba mitmuses – rahaga, aga ei ole laekumisi ega vasta ta ka telefonile, ama mida muud ma temast tegelikult ootasin. See on ainult pinnavirvendus ja laheneb ise. Ma ei lase sellel oma sisemist rahu puudutada.