Täna ei suuda väga kirjutada. Mitte emotsioonide pärast, vaid füüsise. Kõik lihased on nagu tules – kuumavad ja valutavad.

Eilne lõppes peaaegu seksiga. Lapsed ei andnud ruumi eralduda. Sa vist oleksid olnud valmis peale nende magama panemist kusagil kohtuma, aga ma ei usu, et sellest head nahka oleks tulnud. Mitte, et ma Sind ei tahaks – alati tahan, aga usun, et seks saab hea olla, kui mõlemad samas hetkes päriselt tahavad, mitte tunde kaasas kantud erutuse rahuldamiseks midagi korraldades (n.ö planeeritud seks). Hea on hetkes, üksteist hingates, spontaanselt, keha ja ürgset kutset järgides – koos tantsides.

Vaimse poole pealt on kõik praegu stabiilne. Ma ei tea, kas tänu sellele, et näitasid oma soovi minuga olla, sellest kohutavast füüsilisest valust või millestki kolmandast tulenevalt, aga ma ei tunne täna, et vajan rohkemat. Nautisin Sinuga rääkimist, Sinu vaatamist, kallistusi, puudutusi ja musi kaelale. Täna on mu sees rahu – no ja see pagana valu ka muidugi. 🙂