Plaanisin kirjutada Grete kontsertist, majandusaasta aruandest, vanematest, selle kaustiku vormi ja tähenduse muutusest ning kõigist teistest argistest rõõmudest, muredest, hirmudest ja avastustest, aga ma ei jaksa enam. Jõudsin just Rassist Türile. Tänan maailma energiat, oma autopilooti ja alalhoiu instinkti, mis sundis mind kogu tee, kuni 50km/h loksuma. Ilma teieta oleks tõenäoliselt katkenud selle kitse, kahe kassi, vähemalt kahe vastu sõitva autojuhi, minu ja kõigi nende, keda ei näinud neil minuteil kui silmad kinni sõitsin, elutee. No olgu – mitte kõigi. Ühe või kahe neist. Ma loobun sellises väsimusastmes sõitmisest ja magan järgmine kord kasvõi teeotsas autos. Mu lapsed vajavad isa ja ükski teine loom või inimene ei pea meie saamatuse või vajaduste pärast kannatama. Saadan tänu ja head soovid homsetesse vihmapiiskadesse, et nad kõigini jõuaksid ja püüan nüüd väsimuse kõrvale une manada.