Rubriik: 2023 juuni

Veider päev. Kogu päev oli justkui tore ja rõõmu täis, aga õhtu keeras kuidagi võssa. Saan aru, et Sul oli tööl eriti sitt päev ja siis ajasime mina ja lapsed ka õhtul lihtsalt närvi. Kui üritasid autole kindlustust teha (nagu hiljem selgus) ja üritasin Sulle rääkida, et Marian on suht suure kõllapinnaga ja täitsa hea artikli üllitanud, nähvasid, et Sa ei viitsi mind kuulata. Oleks saanud paremini. Näiteks “Oota korra”, “Ma ei saa sind praegu kuulata” või midagi muud, mis veidi austust näitaks. Sama enne ära minekut, kui püüdsin küsida, kas see mitte kuulata viitsimine oli hetkes või laieneb kuhugi. Lapsed lõugasid, Sa ei kuulnud, nähvasid Gretele, lapsed hakkasid rohkem karjuma ja Sa lendasid uksest välja teatega “Lähme, paps ju kõvemat häält teha ei saa”. Jäin lolli näoga hetkeks vahtima ja otsustasin oma autoga vähemalt Tanki võtmed ära tuua. Siis sõitsid tagasi mu juurde ja vehkisid nagu mina oleks süüdi, et tagaistmel on kisa, kuna lapsed ei saanud tsau teha. Siis suutsid end kuidagi koguda ja pakkusid, et viid mu remonti ära. Seal küsisin, kas oled minu peale tige ja kas mitte viitsimine laieneb – vastasid “ei” ja selgitasid kindlustuse värki.

Kirjutasin selle olukorra läbi oma silmade, sest ma tunnen selle kõige üle rõõmu. Mitte Sinu halva päeva, aga oma reaktsiooni või õigemini selle puudumise üle. Varem oleksin Sinu peale mitu päeva tige olnud. Nüüd mõistan kust see tuleb ja kui palju kordi Sinuga nii käitunud olen. Ma olen rahus, olen Su jaoks olemas ja ei kalla enam õli tulle, saades vihaseks, kui Sul on halb. Sa väärid head ja kuni ma endast üle ei sõida, kavatsen seda Sulle pakkuda. Kalli ja pai.

Täna alustan nende kirjade olemusest. Sõltumata sellest dramaatulisest esimesest sissekandest (22.04.2023) on need leheküljed oma olemuselt muutunud lihtsateks kirjadeks Sulle – sõltumata sellest, kas Sa neid kunagi loed. Vormilt on ainsaks tavaks kujunenud püüdlus ühe kuupäeva tekst ühele lehele mahutada, aga see ei ole reegel, millega end piirata kavatsen. Sisult on need lihtsalt minu mõtted, tunded ja olukordade kirjeldus läbi minu selle hetke silmade.

Veel pidin kirjutama Grete tantsustuudio kontsertist. Jätan kõrvale kogu selle jama, mis Sinuga korraldasin. Kontsert oli äge. Seal oli selline vägi ja kirg. Päris mitmel korral sain õhus olevast energiast silmad märjaks ja seda heas mõttes. Ma ei viitsi ka kriitiku pilgu läbi analüüsida laste ja täiskasvanute arengut, potentsiaali, koreograafiat jms. Mulle tegi lihtsalt tohutut rõõmu, et nägin neid inimesi tegemas seda, mida nad armastavad.

Maksuameti ja vanemad jätan täna kõrvale. Tähtajad lähenevad, lubadusi on jagatud, usaldust sisuliselt ei ole enam jne. See minu ja vanemate saaga on minu sees liiga terav, et sellega oma rahu täna kõigutada.

Eneseareng… Ma olen enda üle nii uhke. Üha vähenevate tagasilöökidega, olen jõudnud kohta, kus taastan kõikuma löönud tasakaalu keskmiselt paari tunni jooksul ning enamasti 5-30 minutiga, Veel mõne kuu eest oli see aeg päevades. Lisaks ei löö raha puudumine mind praegu värelema. Mul on 10€ kontol ja suht suva – küll laabub ja närvitsemine ning teistega tigetsemine ei kasvata kontojääki. Suudan ka hirmust teiste arvamuse ees lihtsalt üle sõita. Olgu selleks siis Davyle ütlemine, et kuulan Elmari raadiot ja söön ananassi pitsal, Katu nähes Gretega vetikatantsu tehes või Atsile tunnistamine, et ma ei oska teda matas aidata, sest ta on selles minust praegu targem. Tundub, et mind ei lõhu enam ära ka mõte, et kellegi teisega magad, aga teada tahaks ikka, kui seda teed.

Plaanisin kirjutada Grete kontsertist, majandusaasta aruandest, vanematest, selle kaustiku vormi ja tähenduse muutusest ning kõigist teistest argistest rõõmudest, muredest, hirmudest ja avastustest, aga ma ei jaksa enam. Jõudsin just Rassist Türile. Tänan maailma energiat, oma autopilooti ja alalhoiu instinkti, mis sundis mind kogu tee, kuni 50km/h loksuma. Ilma teieta oleks tõenäoliselt katkenud selle kitse, kahe kassi, vähemalt kahe vastu sõitva autojuhi, minu ja kõigi nende, keda ei näinud neil minuteil kui silmad kinni sõitsin, elutee. No olgu – mitte kõigi. Ühe või kahe neist. Ma loobun sellises väsimusastmes sõitmisest ja magan järgmine kord kasvõi teeotsas autos. Mu lapsed vajavad isa ja ükski teine loom või inimene ei pea meie saamatuse või vajaduste pärast kannatama. Saadan tänu ja head soovid homsetesse vihmapiiskadesse, et nad kõigini jõuaksid ja püüan nüüd väsimuse kõrvale une manada.

Keksöö… Läks vana mustri järgi. Kogu mu ülekoormusest kogunenud pinge plahvatas, ego märatses paar tundi, hingasin, korrastasin energiat ja palusin universumi tuge. Panin ego purki, vabandasin ja püüan järgmine kord paremini. Ma pean õppima oma pinget tühjusesse maandama, aga ma ei tea kust seda tarkust saada. Sul näib mingi alge olevat, ent ma ei oles seda mulle mõistetaval kujul Sinust välja saanud.

Tööpäeva järgne sissekanne. Ma arvan, et see hommikune oli ego, mis järgnes minu jaoks olulise lüli murdumisele. Küsisin, kas Sul on ükskõik hommikusest tervitusest ja head ööd soovimisest. Vastasid sisuliselt jah. Mu elus on kõik hästi ja ma armastan Sind tohutult, aga ma ei saa soovida enamat, kui Sa ise tunned. Mina tunnen lihtsalt tohutut soovi füüsilise läheduse (mitte ainult seksi, see on üsna väike osa) ja tunde, et kedagi päriselt huvitab, kuidas mul läheb ja mida mõtlen järele. Tehniliselt saaks selleks mingi aseaine (teise keha, psühholoogi või mõlemat) leida, aga ma ei taha oma ellu enam aseaineid. Mul on üksi hea, aga ma tahaksin ikka nii väga oma elu Sinuga elada. Nüüd lähme koos Grete esinemist vaatama. Eks paistab, mis sellest saab – ma ei oska, taha ega julege enam midagi oodata.

Äkki oleks targem see põrgutuli ikkagi läbi teha ja armastus Sinu vastu jõuga ribadeks kiskuda? Su külmus ei tee enam eriti haiget, aga tundub jabur lihtsalt armastusest hoida oma elus kedagi, kes mind ei väärtusta, minust ei hooli ja soovib mu olemasolu ainult siis kui tal minust midagi vaja on. Ma olen terve elu selliste inimeste sabas jooksnud ja viimase 10 aastaga kõik nad ukse taha saatnud – miks ma Sind veel hoian…