Tänane on väsitav. Umbes kolm tundi und lõi viimse piirde ego aedikult. Tundsin juba hommikul, kuidas ta neelab mu magamatusest, seksuaalsest puudujäägist, inimkonnas pettumisest, usaldamatusest ja sisemisest ebakindlusest tohutul hulgal energiat. Püüdsin püsida ja teda toore jõuga purunenud aedikus hoida, aga tulutult. Esimene murdepunkt oli luba oma poja sünnipäevast külalisena osa võtta, vastuseks küsimusele, kas tahad mind sinna. Oota – unustasin… Su vabatahtlik musi hommikul, oli paelaks ümber selle jobu (ego) kaela, mis tõenäoliselt aitas praeguseni mitte plahvatada Sinu või laste pihta. Ma olen selle musi üle siiralt rõõmus.

Edasi… päev täis tühjust ja väsimust lasi egol ussitada. Need õhtused laused, kuidas tahad lapse mööda minnes haarata ja meenutused kõigest eelnevast andsid talle jõu, et täita see lõhe minus puhta vihaga. Tahtsin karjuda, peksat, haiget teha – sihitult ja palju. Kaotasin täielikult jõu ja motivatsiooni seda tormi vaikima sundida. Suunasin kõik oma sisemised väed enda ja ümbritseva maailma vahele, et see raev minust välja ei pääseks. Kaalusin Seevaldisse sõitmist, aga pidasin vastu. Nüüd on rahu ja tuimus.

Sa just kirjutasid ja küsisid, et mis Sa täna valesti tegid. Vastan kohe, et mitte midagi ja see on täiesti tõene. Sama tõene nagu mu väide Sulle, et midagi ei ole halvasti. Ma ei taha praegu elada, aga surra ka mitte. Mul ongi lihtsalt ükskõik. Iga valu on teekond ja ma astun edasi. Ühel või teisel moel jõuan ma kuhugi välja ning valu lõpppunkt on järgmisel eluringil teadmisena kasuks.