Tabasin end mõistmiselt, et kirjutan vaid suures valus ja vihas, aga see ei ole ju mina. Kuhu jäävad rõõm ja rhau? Miks ma neid enda sees vangis hoian? Seega kirjutan praegu. Ma valetaksin, kui väidaksin, et olen praegu õnnelik, aga minus on rahu – vaikne nukker rahu. Paari päeva eest toimus minus senistest plahvatustest tugevaim. See valu ja raev mu sees olid kosmilised, aga siis vaibus tolm ja tolmust tõstis pea väikene lind. Ma kardan, et kaotasin Su nüüd päriselt ja jäädavalt, aga sellest ei ole midagi. Ma usun nüüd, et armastada võib ka kaugelt. Kui olen Su hingemurdja, siis ei olegi teist võimalust. Nad ütlevad, et hingemurdja hakkab oma ohvrit päriselt armastama alles siis kui töö on tehtud ja ohver järgmisele tasandile edasi liikunud ning sinnani on see vaid omakasu püüdmine. Ma armastan Sind aegade lõpuni ja tagasi. Armastan nii palju, et panin selle armastuse sügavale enda südamesse ja lasin Su päriselt lõpuni vabaks. Ei, ma ei suru midagi alla. See energia on soojas ja pehmes kohas, hoitud ja imetletud – tegin sellega lihtsalt rahu. Ma ei saa soovida olla Su kõrval, kui sellega Sulle liiga teen – see ei oleks ju armastus. Lenda mu liblikas. Hoia ennast ja maailma. Ma teen sama. Me oleme kokku loodud ja leiame teineteist üles – olgu siis selles või mõnes järgnevas elus. Kuid sellesks, et õnnes koos olla, peab see, mis oli, lõppema. Ma armastan Sind – sügavalt, siiralt, puhtalt… tingimusteta ja kuni vaja, kaugelt.

Minus on rahu, minus on vägi, minus on armastus, minus on ajatus. Maailm on muutuses ja energia voolavuses. Ka tuule paituses võib armsa käsi olla.