Jälle on öö,
ikka teen tööd.
Kas see on hullari pilet
või tunnen tõelist imet?
Istun oma toolis ja tantsin,
vaid kass vaatab veidralt.
Minus on vägi ja jõud,
olen rõõmus ja kohal.
Nii vaba ja puhas.
Olgugi, et meeletus pinges.
Ma tantsin, naeran ja naudin,
seda keegi mult võtta ei saa.
Annaks taevas mul julgust,
et seda Sinuga jagada saaks.
Täna ma ei heieta usaldusest, armastusest.
Maailm saab helgem sest valgusest.
Olla võib halb aeg ka hea.
Mis edasi tuleb – kust kurat ma tean.
Rubriik: Mõtteid Page 1 of 3
Veider päev. Kogu päev oli justkui tore ja rõõmu täis, aga õhtu keeras kuidagi võssa. Saan aru, et Sul oli tööl eriti sitt päev ja siis ajasime mina ja lapsed ka õhtul lihtsalt närvi. Kui üritasid autole kindlustust teha (nagu hiljem selgus) ja üritasin Sulle rääkida, et Marian on suht suure kõllapinnaga ja täitsa hea artikli üllitanud, nähvasid, et Sa ei viitsi mind kuulata. Oleks saanud paremini. Näiteks “Oota korra”, “Ma ei saa sind praegu kuulata” või midagi muud, mis veidi austust näitaks. Sama enne ära minekut, kui püüdsin küsida, kas see mitte kuulata viitsimine oli hetkes või laieneb kuhugi. Lapsed lõugasid, Sa ei kuulnud, nähvasid Gretele, lapsed hakkasid rohkem karjuma ja Sa lendasid uksest välja teatega “Lähme, paps ju kõvemat häält teha ei saa”. Jäin lolli näoga hetkeks vahtima ja otsustasin oma autoga vähemalt Tanki võtmed ära tuua. Siis sõitsid tagasi mu juurde ja vehkisid nagu mina oleks süüdi, et tagaistmel on kisa, kuna lapsed ei saanud tsau teha. Siis suutsid end kuidagi koguda ja pakkusid, et viid mu remonti ära. Seal küsisin, kas oled minu peale tige ja kas mitte viitsimine laieneb – vastasid “ei” ja selgitasid kindlustuse värki.
Kirjutasin selle olukorra läbi oma silmade, sest ma tunnen selle kõige üle rõõmu. Mitte Sinu halva päeva, aga oma reaktsiooni või õigemini selle puudumise üle. Varem oleksin Sinu peale mitu päeva tige olnud. Nüüd mõistan kust see tuleb ja kui palju kordi Sinuga nii käitunud olen. Ma olen rahus, olen Su jaoks olemas ja ei kalla enam õli tulle, saades vihaseks, kui Sul on halb. Sa väärid head ja kuni ma endast üle ei sõida, kavatsen seda Sulle pakkuda. Kalli ja pai.
Täna alustan nende kirjade olemusest. Sõltumata sellest dramaatulisest esimesest sissekandest (22.04.2023) on need leheküljed oma olemuselt muutunud lihtsateks kirjadeks Sulle – sõltumata sellest, kas Sa neid kunagi loed. Vormilt on ainsaks tavaks kujunenud püüdlus ühe kuupäeva tekst ühele lehele mahutada, aga see ei ole reegel, millega end piirata kavatsen. Sisult on need lihtsalt minu mõtted, tunded ja olukordade kirjeldus läbi minu selle hetke silmade.
Veel pidin kirjutama Grete tantsustuudio kontsertist. Jätan kõrvale kogu selle jama, mis Sinuga korraldasin. Kontsert oli äge. Seal oli selline vägi ja kirg. Päris mitmel korral sain õhus olevast energiast silmad märjaks ja seda heas mõttes. Ma ei viitsi ka kriitiku pilgu läbi analüüsida laste ja täiskasvanute arengut, potentsiaali, koreograafiat jms. Mulle tegi lihtsalt tohutut rõõmu, et nägin neid inimesi tegemas seda, mida nad armastavad.
Maksuameti ja vanemad jätan täna kõrvale. Tähtajad lähenevad, lubadusi on jagatud, usaldust sisuliselt ei ole enam jne. See minu ja vanemate saaga on minu sees liiga terav, et sellega oma rahu täna kõigutada.
Eneseareng… Ma olen enda üle nii uhke. Üha vähenevate tagasilöökidega, olen jõudnud kohta, kus taastan kõikuma löönud tasakaalu keskmiselt paari tunni jooksul ning enamasti 5-30 minutiga, Veel mõne kuu eest oli see aeg päevades. Lisaks ei löö raha puudumine mind praegu värelema. Mul on 10€ kontol ja suht suva – küll laabub ja närvitsemine ning teistega tigetsemine ei kasvata kontojääki. Suudan ka hirmust teiste arvamuse ees lihtsalt üle sõita. Olgu selleks siis Davyle ütlemine, et kuulan Elmari raadiot ja söön ananassi pitsal, Katu nähes Gretega vetikatantsu tehes või Atsile tunnistamine, et ma ei oska teda matas aidata, sest ta on selles minust praegu targem. Tundub, et mind ei lõhu enam ära ka mõte, et kellegi teisega magad, aga teada tahaks ikka, kui seda teed.
Plaanisin kirjutada Grete kontsertist, majandusaasta aruandest, vanematest, selle kaustiku vormi ja tähenduse muutusest ning kõigist teistest argistest rõõmudest, muredest, hirmudest ja avastustest, aga ma ei jaksa enam. Jõudsin just Rassist Türile. Tänan maailma energiat, oma autopilooti ja alalhoiu instinkti, mis sundis mind kogu tee, kuni 50km/h loksuma. Ilma teieta oleks tõenäoliselt katkenud selle kitse, kahe kassi, vähemalt kahe vastu sõitva autojuhi, minu ja kõigi nende, keda ei näinud neil minuteil kui silmad kinni sõitsin, elutee. No olgu – mitte kõigi. Ühe või kahe neist. Ma loobun sellises väsimusastmes sõitmisest ja magan järgmine kord kasvõi teeotsas autos. Mu lapsed vajavad isa ja ükski teine loom või inimene ei pea meie saamatuse või vajaduste pärast kannatama. Saadan tänu ja head soovid homsetesse vihmapiiskadesse, et nad kõigini jõuaksid ja püüan nüüd väsimuse kõrvale une manada.
Keksöö… Läks vana mustri järgi. Kogu mu ülekoormusest kogunenud pinge plahvatas, ego märatses paar tundi, hingasin, korrastasin energiat ja palusin universumi tuge. Panin ego purki, vabandasin ja püüan järgmine kord paremini. Ma pean õppima oma pinget tühjusesse maandama, aga ma ei tea kust seda tarkust saada. Sul näib mingi alge olevat, ent ma ei oles seda mulle mõistetaval kujul Sinust välja saanud.
Tööpäeva järgne sissekanne. Ma arvan, et see hommikune oli ego, mis järgnes minu jaoks olulise lüli murdumisele. Küsisin, kas Sul on ükskõik hommikusest tervitusest ja head ööd soovimisest. Vastasid sisuliselt jah. Mu elus on kõik hästi ja ma armastan Sind tohutult, aga ma ei saa soovida enamat, kui Sa ise tunned. Mina tunnen lihtsalt tohutut soovi füüsilise läheduse (mitte ainult seksi, see on üsna väike osa) ja tunde, et kedagi päriselt huvitab, kuidas mul läheb ja mida mõtlen järele. Tehniliselt saaks selleks mingi aseaine (teise keha, psühholoogi või mõlemat) leida, aga ma ei taha oma ellu enam aseaineid. Mul on üksi hea, aga ma tahaksin ikka nii väga oma elu Sinuga elada. Nüüd lähme koos Grete esinemist vaatama. Eks paistab, mis sellest saab – ma ei oska, taha ega julege enam midagi oodata.
Äkki oleks targem see põrgutuli ikkagi läbi teha ja armastus Sinu vastu jõuga ribadeks kiskuda? Su külmus ei tee enam eriti haiget, aga tundub jabur lihtsalt armastusest hoida oma elus kedagi, kes mind ei väärtusta, minust ei hooli ja soovib mu olemasolu ainult siis kui tal minust midagi vaja on. Ma olen terve elu selliste inimeste sabas jooksnud ja viimase 10 aastaga kõik nad ukse taha saatnud – miks ma Sind veel hoian…
Oeh. Ma olen nii väsinud. Tänane just algas ja ma püüan nüüd magama minna. Kell on umbes pool kaks hommikul. Lõpetasin just tänaseks joonestamise. Eile öösel magasin umbes 3 tundi, ööl enne seda 1,5 tundi. Ma loodan, et täna õnnestub ka vähemalt 3 kätte saada. Keha ja mõistus hakkavad tasapisi vähemtähtsaid osasid välja lülitama, et töös püsida, aga und ei ole. Ma ei tea mis toimub. Mu energiaväli on viimastel päevadel suhteliselt stabiilses rahus. Minus on enesekindlus ja teotahe. Mulle meeldib inimestega suhelda ja ma ei pelga võõraid. Kuidagi veider on olla. Sinu puudumine, viha, mõnitused ja torked kraabivad vaid veidi nahka, aga ei haava. Tõsi – täna suutsid Sa mu korraks täiesti uut moodi tasakaalust välja ajada. Ma tundsin, et ma ei taha Sind sellisel kujul oma ellu. See armastus ei kadunud kuhugi – ta jäi ikka lõputu ookeani sillerdusena mu sisse mühama, aga see ego oli nii väsitav. Maailm ei pöörle ainult Sulle. See pöörleb Sulle ka, aga mitte keegi ega miski ei loe Su mõtteid või eksisteeri selleks, et Sul hea ja lihtne oleks.
Energiad, loodus, maa, inimesed, loomad, kõiksus – nad toimivad ühte moodi – küsi ja kui on võimalik, siis antakse. Kui jätad küsimata, saad andja parema äranägemise järgi. Keegi ega miski ei taha Sulle halba – mina ka mitte. Samas on maailm tuhtu hingele peegliks. Peeglist paistab vastu see mida peeglile näitad. Kui saada välja trotsi, kadedust ja pettumist, siis just seda ka maailmalt saad. Sama kehtib naeratuse, helluse ja tänutunde kohta. Mul on kahju, et läksid magama, jättes õhku “Ma vihkan sind”. Ma arvan, et keegi ei ole vihkamist väärt ja see kurnab ennast rohkem kui vihatavat. Selle mis enam ei teeni võib maha jätta ka vihkamata. Mu liblikas.
Tundub, et ring sai päriselt täis. Täna vaatasin Sind kui võõrast, suhteliselt hoolimatut ja enneast täis tädi. Umbes nii nägin Sind ka enne seda saatusliku ööd, kui minu hinge purustamist alustasid. Jah, ma arvan, et kui üldse, siis olime selles suhtes kuidagi mõlemad purustajad. Mina murdsin Sind kaua ja kui Sina suureks ja tugevaks said, murdsid minu nagu hapra oksa. Nüüd oleme mõlemad vähemalt kasvamas. Ära saa neist esimestest lausetest valesti aru – ma nägin siis ja ka täna seda ilu, kirge ja müstilist kutset, aga kui tol ööl tulin hivga, siis täna on mu ego kaitses. Ma usun ikka, et peaksime igas võimalikus vormis koos olema ja päikeseloojangusse ratsutama, aga Sa oled end mu eest nii kõrgete, paksude ja ogadega pikitud müüride taha peitnud, et ma ei näe enda veristamisel enam mõtet. Sa suunasid selle armastuse aseainesse ning ma mõistan täielikult miks. Ma ei saa Sulle midagi ette heita. Kasva rahulikult oma vallikraavide ja müüride vahel. Ma heidan siia vallikraavi kaldale. Kasvan siin lahegal, päese ja tormituulte keskel. Ühel päeval, kui Su kindlus Sulle väikeseks jääb ja sealt välja tuled, siis küsin uuesti, kas võiksime koos maa, päikese ja valgusega üheks saada. Seni aga oled mulle võõras, veidi huvitav ning ürgses energias magnetina tõmbav, aga mürgine õis, mida imetlen vaid enda mõtetes.
On muidugi võimaus, et need ongi puhtalt ego müürid minu sees, et vastata Sulle külmuse ja austusetusega, millega mind hellitad. Kui nii, siis need müürid lagunevad sama kiirelt kui kerkisid, sest sellise hooga kasvades, ei jää ükski king jala ümber terveks ning varbad on peagi tagasi pehmes mullas. Ma soovin Sulle ainult head, aga endale ka… ma ei jaksa enam valutada.
Nüüd ma enam ei tea mida teha. Nii jõulist vastumeelsust mu puudutusele ei ole ma kunagi kohanud. Ma võin ju oma energias tunnetada mida iganes, aga sellel ei ole ju mingit tähtsust, kui ütled mulle otse, et Sinu sees ei ole enam armastust minu vastu, et armastad teist meest, et ma ei ole piisav Su kõrval olema ja paindud sellise raevuga mu toetava käe eest kõrvale.
Kui Sina tunned oma energias sellist vastumeelsust minu suunas ja mina, et oleme sõltumata tehtud vigadest loodud koos kasvama – kumma tõde uskuda? Kas kannatlikult püsida ja oodata või jõuga tunnetest üle sõita?
Palun Sind maa, taevas, universum ja teid mu kaitseinglid – aidake mul näha ja käia õiget teed. Aitäh.