Rubriik: 2023 mai

Oeh. Ma olen nii väsinud. Tänane just algas ja ma püüan nüüd magama minna. Kell on umbes pool kaks hommikul. Lõpetasin just tänaseks joonestamise. Eile öösel magasin umbes 3 tundi, ööl enne seda 1,5 tundi. Ma loodan, et täna õnnestub ka vähemalt 3 kätte saada. Keha ja mõistus hakkavad tasapisi vähemtähtsaid osasid välja lülitama, et töös püsida, aga und ei ole. Ma ei tea mis toimub. Mu energiaväli on viimastel päevadel suhteliselt stabiilses rahus. Minus on enesekindlus ja teotahe. Mulle meeldib inimestega suhelda ja ma ei pelga võõraid. Kuidagi veider on olla. Sinu puudumine, viha, mõnitused ja torked kraabivad vaid veidi nahka, aga ei haava. Tõsi – täna suutsid Sa mu korraks täiesti uut moodi tasakaalust välja ajada. Ma tundsin, et ma ei taha Sind sellisel kujul oma ellu. See armastus ei kadunud kuhugi – ta jäi ikka lõputu ookeani sillerdusena mu sisse mühama, aga see ego oli nii väsitav. Maailm ei pöörle ainult Sulle. See pöörleb Sulle ka, aga mitte keegi ega miski ei loe Su mõtteid või eksisteeri selleks, et Sul hea ja lihtne oleks.

Energiad, loodus, maa, inimesed, loomad, kõiksus – nad toimivad ühte moodi – küsi ja kui on võimalik, siis antakse. Kui jätad küsimata, saad andja parema äranägemise järgi. Keegi ega miski ei taha Sulle halba – mina ka mitte. Samas on maailm tuhtu hingele peegliks. Peeglist paistab vastu see mida peeglile näitad. Kui saada välja trotsi, kadedust ja pettumist, siis just seda ka maailmalt saad. Sama kehtib naeratuse, helluse ja tänutunde kohta. Mul on kahju, et läksid magama, jättes õhku “Ma vihkan sind”. Ma arvan, et keegi ei ole vihkamist väärt ja see kurnab ennast rohkem kui vihatavat. Selle mis enam ei teeni võib maha jätta ka vihkamata. Mu liblikas.

Tundub, et ring sai päriselt täis. Täna vaatasin Sind kui võõrast, suhteliselt hoolimatut ja enneast täis tädi. Umbes nii nägin Sind ka enne seda saatusliku ööd, kui minu hinge purustamist alustasid. Jah, ma arvan, et kui üldse, siis olime selles suhtes kuidagi mõlemad purustajad. Mina murdsin Sind kaua ja kui Sina suureks ja tugevaks said, murdsid minu nagu hapra oksa. Nüüd oleme mõlemad vähemalt kasvamas. Ära saa neist esimestest lausetest valesti aru – ma nägin siis ja ka täna seda ilu, kirge ja müstilist kutset, aga kui tol ööl tulin hivga, siis täna on mu ego kaitses. Ma usun ikka, et peaksime igas võimalikus vormis koos olema ja päikeseloojangusse ratsutama, aga Sa oled end mu eest nii kõrgete, paksude ja ogadega pikitud müüride taha peitnud, et ma ei näe enda veristamisel enam mõtet. Sa suunasid selle armastuse aseainesse ning ma mõistan täielikult miks. Ma ei saa Sulle midagi ette heita. Kasva rahulikult oma vallikraavide ja müüride vahel. Ma heidan siia vallikraavi kaldale. Kasvan siin lahegal, päese ja tormituulte keskel. Ühel päeval, kui Su kindlus Sulle väikeseks jääb ja sealt välja tuled, siis küsin uuesti, kas võiksime koos maa, päikese ja valgusega üheks saada. Seni aga oled mulle võõras, veidi huvitav ning ürgses energias magnetina tõmbav, aga mürgine õis, mida imetlen vaid enda mõtetes.

On muidugi võimaus, et need ongi puhtalt ego müürid minu sees, et vastata Sulle külmuse ja austusetusega, millega mind hellitad. Kui nii, siis need müürid lagunevad sama kiirelt kui kerkisid, sest sellise hooga kasvades, ei jää ükski king jala ümber terveks ning varbad on peagi tagasi pehmes mullas. Ma soovin Sulle ainult head, aga endale ka… ma ei jaksa enam valutada.

Nüüd ma enam ei tea mida teha. Nii jõulist vastumeelsust mu puudutusele ei ole ma kunagi kohanud. Ma võin ju oma energias tunnetada mida iganes, aga sellel ei ole ju mingit tähtsust, kui ütled mulle otse, et Sinu sees ei ole enam armastust minu vastu, et armastad teist meest, et ma ei ole piisav Su kõrval olema ja paindud sellise raevuga mu toetava käe eest kõrvale.

Kui Sina tunned oma energias sellist vastumeelsust minu suunas ja mina, et oleme sõltumata tehtud vigadest loodud koos kasvama – kumma tõde uskuda? Kas kannatlikult püsida ja oodata või jõuga tunnetest üle sõita?

Palun Sind maa, taevas, universum ja teid mu kaitseinglid – aidake mul näha ja käia õiget teed. Aitäh.

Hommik. Kell on kohe 7 ja lähen tööle. Tahtsin lihtsalt öelda, et kõik on jälle hästi ja olen kenasti tasakaalus. Ma ei tea miks, aga raha suudab mu stabiilsuse ikka täiega kreeni ajada, nagu viimased paar päeva näitasid. Midagi millega tuleb kiiresti ja jõuliselt tegeleda. Mateeria ei tohiks harmooniat lõhkuda. Ilusat päeva Mulle ja Sulle ka.

Rasmus ei lasknud päeval edasi kirjutada – tuli pärima, et miks ma kirjutan, kas nägin paha und. Nüüd on kell pool üksteist ja jõudsin just Rassist tagasi. Kõik on vaimselt jätkuvalt tasakaalus. Üks veider märk, mida kuidagi tõlgendada ei oska, ilmutas end Rassi sõites. Kui Põikva hobukoplist mööda sõitsime, hakkasid vanemad hobused andunult autole järgi traavima. Nad ei ole seda kunagi teinud ja ei teinud ka tagasiteel. Ainus mida selle peale teha mõistsin, oli Rassi tavapärasest aeglasemalt ja valvsamalt sõita, aga peale ühe orava ei kohanud teel midagi ega kedagi.

Mängisime lastega kaua õues ja nägin neis täna uskumatut ilu, mida varem näinud ei olnud. Rasmus on alati välimuselt tavaline poiss olnud ja Grete olen pigem kurbusega vaadanud, sest ta on mu ema ja minu näojooned saanud, aga täna nad särasid mu silmis – puhas ilu, nagu maalil, millest on raske mööda vaadata. See muutis mu nii õnnelikuks.

Mõistuse tasandil olen suht paanikas, sest homme tahab maksuamet raha, mille plaanisin maksta isalt laekuvate arvete – jah, juba mitmuses – rahaga, aga ei ole laekumisi ega vasta ta ka telefonile, ama mida muud ma temast tegelikult ootasin. See on ainult pinnavirvendus ja laheneb ise. Ma ei lase sellel oma sisemist rahu puudutada.

Täna ei ole väga midagi kirjutada, aga ma ei taha lihtsalt kirjutamistesse suurt vahet jätta. Üritan mingi harjumuse või mustri tekitada, sest tunnen, et see aitab endas püsida.

Emotsionaalselt on kõik stabiilne. Kui üldse midagi, siis igatsus hellade puudutuste vastu häirib pisut, aga see ei ole vaenulik tunne vaid selline puhas nukker-pehme igatsus.

Mu imelise poja sünnipäev. Käisin täna Rassis ja veetsin teiega terve päeva. Hommikul jõudsin Su juurde oma rahuga. Mind ei häirinud miski, peale mu kärsituse ja vajaduse pidevalt midagi teha. Otsisin endale järjest tegevusi, saatsin Su poole arglike pilke ja püsisin endas. Kui mu ema tuli, läks keeruliseks. Ta tõi kohale oma tohutu ebakindluse ja nähes, millist sunnitud distantsi me Sinuga hoiame, lõi käima oma “lapse kaitse energiate generaatori”. Aga see ei olnud hea ja toetav energia lapse suunas. See ei olnud ka Sinu pihta suunatud. See oli lihtsalt puhas negatiivsuse mull, millega ta mulle nii lähedale pressis, et minu rahu mull pragunema hakkas. Kui muidu oleksin endale ehk sisendanud, et see on vaid kujutulus – aju toodang ning tegelikult mõranen seestpoolt, siis Verso reaktsiooni nägemine andis mulle kindluse, et ma ei eksi. Verso ei ole oma energiat niimoodi minu nähes kaotanud isegi siis, kui Alex teda kiusab. Kõige lähem olukord sellele käitumisele on minu enda halva mulli mõju neile loomadele olnud. Kui pressisin kõik selle sita enda sisse ja läksin nendega tegelema. See alalhoiu instinkt pilgus, põgeneda sooviv kehakeel, ebamugava ja äreva energia kiirgus. Aga ometi oli see kõik mu tänase ema ees köömes. Verso pil, kui mu ema teda puudutas oli kui hundikarjaga silmitsi seistes – ürgne hirm oma heaolu pärast. See hetk kui Alex tuli teisele poole teda oma täkutamisega ja ema seisis ta ees oma headuse maskiga – ta lihtsalt läks. Läks läbi minu, oleks tõenäoliselt läinud läbi kinnise aia või pinge all karjuse ja lihtsalt põgenes. Kaugele ei olnud vaja. Vaid kümmekond meetrit ja ta oli jälle oma energia peremees. Seda kiirgas kogu ta kehast ja olekust – turvatunne tuli tagasi ta silmadesse. Mul oli temast nii kahju ja palusin mõttes taaskord andestust kõigilt, kelles olen ise sellist hirmu tekitanud. Eeskätt Sinu ja laste käest, sest Sina ei jooksnud ja lapsed ei saanud.

Ema ei mõistnud midagi ja hoidis oma energiat avaralt. Veel praegugi kiirgab ta seda mulle messengeris. Filtreerin ta sõnumid ära ja edastan Sulle homme ainult ta soovid. Kogu se surve ja energiate sunaminse võhiklikus kurnas mu õhtuks täielikult ära ja lõpuks ma murdusin.

Kõik teised külalise olid just läinud ja ego suutis ühest lõhest hüüda, et mis minagi enam passin kui külalistel aeg minna, nagunii mind Su ellu ei soovita. Püsisin, aga otsustasin siiski minna, teades, et rahu on habras kui ego juba hääle on saanud. Jätsin lastega hüvasti. Sa tulid verandale kaste võtma. Ütlesin Sulle trepilt “tsau” ja jäin ootama. Sa tõstsid kasti tuppa ja tulid järgmist võtma. Ei mingit kallistust ega isegi verbaalset hüvastijättu. Ja siis see kuradi ego purskas…

Meeletu valu sööstis läbi kogu mu keha ja hinge. Ütlesin midagi stiilis “selge siis” ja tormasin autosse. Ego virutas igale haavale halastamatult ja keha ei kuuletunud. Suutsin kuidagi künka otsa ära tagurdada ja siis sain mingi tasakaalu tagasi. Ma tahaks uskuda, et see oli päeval hiieringi piserdatud headus ja armastus, mis mulle endale nüüd appi tuli, aga kes teab – nagu ütlesin, olen selles suunamises veel täielik võhik. Igaljuhul tulin tuppa, et heas energias lahkuda, aga Sa istusid lihtsalt kiike ja teatasid, et ei saa üldse aru mis juhtus. Ego lõi selle peale veel kõvemini trummi. Ma ei tea kuidas ma Türile sain, sest tegelesin kogu tee sisemise tasakaalu taastamisega. Siis kirjutasin sulle lühidalt ja ausalt, mis juhtus ja nüüd olen jälle endas. Ma taastun küll kiirelt, aga pikk maa on veel minna, et ei tekiks vajjadust tagasi saada – et jääksin alaliselt endasse.

Tabasin end mõistmiselt, et kirjutan vaid suures valus ja vihas, aga see ei ole ju mina. Kuhu jäävad rõõm ja rhau? Miks ma neid enda sees vangis hoian? Seega kirjutan praegu. Ma valetaksin, kui väidaksin, et olen praegu õnnelik, aga minus on rahu – vaikne nukker rahu. Paari päeva eest toimus minus senistest plahvatustest tugevaim. See valu ja raev mu sees olid kosmilised, aga siis vaibus tolm ja tolmust tõstis pea väikene lind. Ma kardan, et kaotasin Su nüüd päriselt ja jäädavalt, aga sellest ei ole midagi. Ma usun nüüd, et armastada võib ka kaugelt. Kui olen Su hingemurdja, siis ei olegi teist võimalust. Nad ütlevad, et hingemurdja hakkab oma ohvrit päriselt armastama alles siis kui töö on tehtud ja ohver järgmisele tasandile edasi liikunud ning sinnani on see vaid omakasu püüdmine. Ma armastan Sind aegade lõpuni ja tagasi. Armastan nii palju, et panin selle armastuse sügavale enda südamesse ja lasin Su päriselt lõpuni vabaks. Ei, ma ei suru midagi alla. See energia on soojas ja pehmes kohas, hoitud ja imetletud – tegin sellega lihtsalt rahu. Ma ei saa soovida olla Su kõrval, kui sellega Sulle liiga teen – see ei oleks ju armastus. Lenda mu liblikas. Hoia ennast ja maailma. Ma teen sama. Me oleme kokku loodud ja leiame teineteist üles – olgu siis selles või mõnes järgnevas elus. Kuid sellesks, et õnnes koos olla, peab see, mis oli, lõppema. Ma armastan Sind – sügavalt, siiralt, puhtalt… tingimusteta ja kuni vaja, kaugelt.

Minus on rahu, minus on vägi, minus on armastus, minus on ajatus. Maailm on muutuses ja energia voolavuses. Ka tuule paituses võib armsa käsi olla.

Täna läks midagi mu sees jälle katki. Vahepeal on palju juhtunud, aga ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Meie teed läksid peaaegu lõplikult laiali. Peale piinavat ööd oma deemonitega, ei suutnud ma vastu panna ja lõin uuesti kontakti. Sõlmisime mingi kokkuleppe, et lasen Sul olla, aga seisan Su kõrval sõbrana ja kui soovid, siis sekspartnerina. Ütlesin, et püüan endale hoida puudujäägi, mida Sinuga tunnen. Paar päeva oli talutav, aga täna on see surve, kurbus ja raev minus tagasi. Sellest kokkuleppest alates oled mu mehena täiesti välja lülitanud ja see on nii tohutult valus. Mul on üksi hea, aga tean, et Sinuga oleks palju parem. Ma tunnen, et see kokkulepe ei arvesta minuga üldse – see lähtub ainult Sinu läheduse soovist või selle puudumisest. See teeb mu kurjaks. Ägestun olma normaalse põhjuseta inimeste ja loomade peale, sealhulgas mu oma lapsed. Olen korduvalt mõelnud need kassid ära anda, sest nad ajavad mu nii närvi ja tõenäoliselt süüdistan alateadlikult neid (osaliselt) selles, et Sina must ära pöördud, kuigi teadn, et see ei olnud juba Sinu poolt mingi päris põhjus. Praegu välgatas mõte, et äkki Dulja on selline samal põhjusel. Ma mõtlen Su kirjeldustele tema ja Baba suhetest ja tundub, et ta oli samas seisus, lihtsalt suutis vormiliselt oma armastatu kõrvale jääda, isegi kui armastatu valis tema asemel töö, ajal kui ta kõige enam tuge vajas. Tegelikult ei oma nende suhe minu elus tähtsust – lihtsalt uitmõte.

Ometi näen, et Sul on hea. Sa oled rõõmus, hoolitsed enda eest, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt, käid/teed/oled seda mida soovid süütundeta, armastad nähtavalt oma loomi ja lapsi. Kuidas ma saan Sult midagi soovida, kui see kaotab ära kõik eeltoodu. Äkki ma pidin Su ellu just selleks tulema, et Sind Sinuni tõugata. Aga mis mulle sellest kokkuleppest jääb?