Täna alustan nende kirjade olemusest. Sõltumata sellest dramaatulisest esimesest sissekandest (22.04.2023) on need leheküljed oma olemuselt muutunud lihtsateks kirjadeks Sulle – sõltumata sellest, kas Sa neid kunagi loed. Vormilt on ainsaks tavaks kujunenud püüdlus ühe kuupäeva tekst ühele lehele mahutada, aga see ei ole reegel, millega end piirata kavatsen. Sisult on need lihtsalt minu mõtted, tunded ja olukordade kirjeldus läbi minu selle hetke silmade.

Veel pidin kirjutama Grete tantsustuudio kontsertist. Jätan kõrvale kogu selle jama, mis Sinuga korraldasin. Kontsert oli äge. Seal oli selline vägi ja kirg. Päris mitmel korral sain õhus olevast energiast silmad märjaks ja seda heas mõttes. Ma ei viitsi ka kriitiku pilgu läbi analüüsida laste ja täiskasvanute arengut, potentsiaali, koreograafiat jms. Mulle tegi lihtsalt tohutut rõõmu, et nägin neid inimesi tegemas seda, mida nad armastavad.

Maksuameti ja vanemad jätan täna kõrvale. Tähtajad lähenevad, lubadusi on jagatud, usaldust sisuliselt ei ole enam jne. See minu ja vanemate saaga on minu sees liiga terav, et sellega oma rahu täna kõigutada.

Eneseareng… Ma olen enda üle nii uhke. Üha vähenevate tagasilöökidega, olen jõudnud kohta, kus taastan kõikuma löönud tasakaalu keskmiselt paari tunni jooksul ning enamasti 5-30 minutiga, Veel mõne kuu eest oli see aeg päevades. Lisaks ei löö raha puudumine mind praegu värelema. Mul on 10€ kontol ja suht suva – küll laabub ja närvitsemine ning teistega tigetsemine ei kasvata kontojääki. Suudan ka hirmust teiste arvamuse ees lihtsalt üle sõita. Olgu selleks siis Davyle ütlemine, et kuulan Elmari raadiot ja söön ananassi pitsal, Katu nähes Gretega vetikatantsu tehes või Atsile tunnistamine, et ma ei oska teda matas aidata, sest ta on selles minust praegu targem. Tundub, et mind ei lõhu enam ära ka mõte, et kellegi teisega magad, aga teada tahaks ikka, kui seda teed.