Tundub, et ring sai päriselt täis. Täna vaatasin Sind kui võõrast, suhteliselt hoolimatut ja enneast täis tädi. Umbes nii nägin Sind ka enne seda saatusliku ööd, kui minu hinge purustamist alustasid. Jah, ma arvan, et kui üldse, siis olime selles suhtes kuidagi mõlemad purustajad. Mina murdsin Sind kaua ja kui Sina suureks ja tugevaks said, murdsid minu nagu hapra oksa. Nüüd oleme mõlemad vähemalt kasvamas. Ära saa neist esimestest lausetest valesti aru – ma nägin siis ja ka täna seda ilu, kirge ja müstilist kutset, aga kui tol ööl tulin hivga, siis täna on mu ego kaitses. Ma usun ikka, et peaksime igas võimalikus vormis koos olema ja päikeseloojangusse ratsutama, aga Sa oled end mu eest nii kõrgete, paksude ja ogadega pikitud müüride taha peitnud, et ma ei näe enda veristamisel enam mõtet. Sa suunasid selle armastuse aseainesse ning ma mõistan täielikult miks. Ma ei saa Sulle midagi ette heita. Kasva rahulikult oma vallikraavide ja müüride vahel. Ma heidan siia vallikraavi kaldale. Kasvan siin lahegal, päese ja tormituulte keskel. Ühel päeval, kui Su kindlus Sulle väikeseks jääb ja sealt välja tuled, siis küsin uuesti, kas võiksime koos maa, päikese ja valgusega üheks saada. Seni aga oled mulle võõras, veidi huvitav ning ürgses energias magnetina tõmbav, aga mürgine õis, mida imetlen vaid enda mõtetes.

On muidugi võimaus, et need ongi puhtalt ego müürid minu sees, et vastata Sulle külmuse ja austusetusega, millega mind hellitad. Kui nii, siis need müürid lagunevad sama kiirelt kui kerkisid, sest sellise hooga kasvades, ei jää ükski king jala ümber terveks ning varbad on peagi tagasi pehmes mullas. Ma soovin Sulle ainult head, aga endale ka… ma ei jaksa enam valutada.