Hommik. Kell on kohe 7 ja lähen tööle. Tahtsin lihtsalt öelda, et kõik on jälle hästi ja olen kenasti tasakaalus. Ma ei tea miks, aga raha suudab mu stabiilsuse ikka täiega kreeni ajada, nagu viimased paar päeva näitasid. Midagi millega tuleb kiiresti ja jõuliselt tegeleda. Mateeria ei tohiks harmooniat lõhkuda. Ilusat päeva Mulle ja Sulle ka.
Rubriik: Mõtteid Page 2 of 3
Rasmus ei lasknud päeval edasi kirjutada – tuli pärima, et miks ma kirjutan, kas nägin paha und. Nüüd on kell pool üksteist ja jõudsin just Rassist tagasi. Kõik on vaimselt jätkuvalt tasakaalus. Üks veider märk, mida kuidagi tõlgendada ei oska, ilmutas end Rassi sõites. Kui Põikva hobukoplist mööda sõitsime, hakkasid vanemad hobused andunult autole järgi traavima. Nad ei ole seda kunagi teinud ja ei teinud ka tagasiteel. Ainus mida selle peale teha mõistsin, oli Rassi tavapärasest aeglasemalt ja valvsamalt sõita, aga peale ühe orava ei kohanud teel midagi ega kedagi.
Mängisime lastega kaua õues ja nägin neis täna uskumatut ilu, mida varem näinud ei olnud. Rasmus on alati välimuselt tavaline poiss olnud ja Grete olen pigem kurbusega vaadanud, sest ta on mu ema ja minu näojooned saanud, aga täna nad särasid mu silmis – puhas ilu, nagu maalil, millest on raske mööda vaadata. See muutis mu nii õnnelikuks.
Mõistuse tasandil olen suht paanikas, sest homme tahab maksuamet raha, mille plaanisin maksta isalt laekuvate arvete – jah, juba mitmuses – rahaga, aga ei ole laekumisi ega vasta ta ka telefonile, ama mida muud ma temast tegelikult ootasin. See on ainult pinnavirvendus ja laheneb ise. Ma ei lase sellel oma sisemist rahu puudutada.
Täna ei ole väga midagi kirjutada, aga ma ei taha lihtsalt kirjutamistesse suurt vahet jätta. Üritan mingi harjumuse või mustri tekitada, sest tunnen, et see aitab endas püsida.
Emotsionaalselt on kõik stabiilne. Kui üldse midagi, siis igatsus hellade puudutuste vastu häirib pisut, aga see ei ole vaenulik tunne vaid selline puhas nukker-pehme igatsus.
Mu imelise poja sünnipäev. Käisin täna Rassis ja veetsin teiega terve päeva. Hommikul jõudsin Su juurde oma rahuga. Mind ei häirinud miski, peale mu kärsituse ja vajaduse pidevalt midagi teha. Otsisin endale järjest tegevusi, saatsin Su poole arglike pilke ja püsisin endas. Kui mu ema tuli, läks keeruliseks. Ta tõi kohale oma tohutu ebakindluse ja nähes, millist sunnitud distantsi me Sinuga hoiame, lõi käima oma “lapse kaitse energiate generaatori”. Aga see ei olnud hea ja toetav energia lapse suunas. See ei olnud ka Sinu pihta suunatud. See oli lihtsalt puhas negatiivsuse mull, millega ta mulle nii lähedale pressis, et minu rahu mull pragunema hakkas. Kui muidu oleksin endale ehk sisendanud, et see on vaid kujutulus – aju toodang ning tegelikult mõranen seestpoolt, siis Verso reaktsiooni nägemine andis mulle kindluse, et ma ei eksi. Verso ei ole oma energiat niimoodi minu nähes kaotanud isegi siis, kui Alex teda kiusab. Kõige lähem olukord sellele käitumisele on minu enda halva mulli mõju neile loomadele olnud. Kui pressisin kõik selle sita enda sisse ja läksin nendega tegelema. See alalhoiu instinkt pilgus, põgeneda sooviv kehakeel, ebamugava ja äreva energia kiirgus. Aga ometi oli see kõik mu tänase ema ees köömes. Verso pil, kui mu ema teda puudutas oli kui hundikarjaga silmitsi seistes – ürgne hirm oma heaolu pärast. See hetk kui Alex tuli teisele poole teda oma täkutamisega ja ema seisis ta ees oma headuse maskiga – ta lihtsalt läks. Läks läbi minu, oleks tõenäoliselt läinud läbi kinnise aia või pinge all karjuse ja lihtsalt põgenes. Kaugele ei olnud vaja. Vaid kümmekond meetrit ja ta oli jälle oma energia peremees. Seda kiirgas kogu ta kehast ja olekust – turvatunne tuli tagasi ta silmadesse. Mul oli temast nii kahju ja palusin mõttes taaskord andestust kõigilt, kelles olen ise sellist hirmu tekitanud. Eeskätt Sinu ja laste käest, sest Sina ei jooksnud ja lapsed ei saanud.
Ema ei mõistnud midagi ja hoidis oma energiat avaralt. Veel praegugi kiirgab ta seda mulle messengeris. Filtreerin ta sõnumid ära ja edastan Sulle homme ainult ta soovid. Kogu se surve ja energiate sunaminse võhiklikus kurnas mu õhtuks täielikult ära ja lõpuks ma murdusin.
Kõik teised külalise olid just läinud ja ego suutis ühest lõhest hüüda, et mis minagi enam passin kui külalistel aeg minna, nagunii mind Su ellu ei soovita. Püsisin, aga otsustasin siiski minna, teades, et rahu on habras kui ego juba hääle on saanud. Jätsin lastega hüvasti. Sa tulid verandale kaste võtma. Ütlesin Sulle trepilt “tsau” ja jäin ootama. Sa tõstsid kasti tuppa ja tulid järgmist võtma. Ei mingit kallistust ega isegi verbaalset hüvastijättu. Ja siis see kuradi ego purskas…
Meeletu valu sööstis läbi kogu mu keha ja hinge. Ütlesin midagi stiilis “selge siis” ja tormasin autosse. Ego virutas igale haavale halastamatult ja keha ei kuuletunud. Suutsin kuidagi künka otsa ära tagurdada ja siis sain mingi tasakaalu tagasi. Ma tahaks uskuda, et see oli päeval hiieringi piserdatud headus ja armastus, mis mulle endale nüüd appi tuli, aga kes teab – nagu ütlesin, olen selles suunamises veel täielik võhik. Igaljuhul tulin tuppa, et heas energias lahkuda, aga Sa istusid lihtsalt kiike ja teatasid, et ei saa üldse aru mis juhtus. Ego lõi selle peale veel kõvemini trummi. Ma ei tea kuidas ma Türile sain, sest tegelesin kogu tee sisemise tasakaalu taastamisega. Siis kirjutasin sulle lühidalt ja ausalt, mis juhtus ja nüüd olen jälle endas. Ma taastun küll kiirelt, aga pikk maa on veel minna, et ei tekiks vajjadust tagasi saada – et jääksin alaliselt endasse.
Tabasin end mõistmiselt, et kirjutan vaid suures valus ja vihas, aga see ei ole ju mina. Kuhu jäävad rõõm ja rhau? Miks ma neid enda sees vangis hoian? Seega kirjutan praegu. Ma valetaksin, kui väidaksin, et olen praegu õnnelik, aga minus on rahu – vaikne nukker rahu. Paari päeva eest toimus minus senistest plahvatustest tugevaim. See valu ja raev mu sees olid kosmilised, aga siis vaibus tolm ja tolmust tõstis pea väikene lind. Ma kardan, et kaotasin Su nüüd päriselt ja jäädavalt, aga sellest ei ole midagi. Ma usun nüüd, et armastada võib ka kaugelt. Kui olen Su hingemurdja, siis ei olegi teist võimalust. Nad ütlevad, et hingemurdja hakkab oma ohvrit päriselt armastama alles siis kui töö on tehtud ja ohver järgmisele tasandile edasi liikunud ning sinnani on see vaid omakasu püüdmine. Ma armastan Sind aegade lõpuni ja tagasi. Armastan nii palju, et panin selle armastuse sügavale enda südamesse ja lasin Su päriselt lõpuni vabaks. Ei, ma ei suru midagi alla. See energia on soojas ja pehmes kohas, hoitud ja imetletud – tegin sellega lihtsalt rahu. Ma ei saa soovida olla Su kõrval, kui sellega Sulle liiga teen – see ei oleks ju armastus. Lenda mu liblikas. Hoia ennast ja maailma. Ma teen sama. Me oleme kokku loodud ja leiame teineteist üles – olgu siis selles või mõnes järgnevas elus. Kuid sellesks, et õnnes koos olla, peab see, mis oli, lõppema. Ma armastan Sind – sügavalt, siiralt, puhtalt… tingimusteta ja kuni vaja, kaugelt.
Minus on rahu, minus on vägi, minus on armastus, minus on ajatus. Maailm on muutuses ja energia voolavuses. Ka tuule paituses võib armsa käsi olla.
Täna läks midagi mu sees jälle katki. Vahepeal on palju juhtunud, aga ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Meie teed läksid peaaegu lõplikult laiali. Peale piinavat ööd oma deemonitega, ei suutnud ma vastu panna ja lõin uuesti kontakti. Sõlmisime mingi kokkuleppe, et lasen Sul olla, aga seisan Su kõrval sõbrana ja kui soovid, siis sekspartnerina. Ütlesin, et püüan endale hoida puudujäägi, mida Sinuga tunnen. Paar päeva oli talutav, aga täna on see surve, kurbus ja raev minus tagasi. Sellest kokkuleppest alates oled mu mehena täiesti välja lülitanud ja see on nii tohutult valus. Mul on üksi hea, aga tean, et Sinuga oleks palju parem. Ma tunnen, et see kokkulepe ei arvesta minuga üldse – see lähtub ainult Sinu läheduse soovist või selle puudumisest. See teeb mu kurjaks. Ägestun olma normaalse põhjuseta inimeste ja loomade peale, sealhulgas mu oma lapsed. Olen korduvalt mõelnud need kassid ära anda, sest nad ajavad mu nii närvi ja tõenäoliselt süüdistan alateadlikult neid (osaliselt) selles, et Sina must ära pöördud, kuigi teadn, et see ei olnud juba Sinu poolt mingi päris põhjus. Praegu välgatas mõte, et äkki Dulja on selline samal põhjusel. Ma mõtlen Su kirjeldustele tema ja Baba suhetest ja tundub, et ta oli samas seisus, lihtsalt suutis vormiliselt oma armastatu kõrvale jääda, isegi kui armastatu valis tema asemel töö, ajal kui ta kõige enam tuge vajas. Tegelikult ei oma nende suhe minu elus tähtsust – lihtsalt uitmõte.
Ometi näen, et Sul on hea. Sa oled rõõmus, hoolitsed enda eest, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt, käid/teed/oled seda mida soovid süütundeta, armastad nähtavalt oma loomi ja lapsi. Kuidas ma saan Sult midagi soovida, kui see kaotab ära kõik eeltoodu. Äkki ma pidin Su ellu just selleks tulema, et Sind Sinuni tõugata. Aga mis mulle sellest kokkuleppest jääb?
Täna ei suuda väga kirjutada. Mitte emotsioonide pärast, vaid füüsise. Kõik lihased on nagu tules – kuumavad ja valutavad.
Eilne lõppes peaaegu seksiga. Lapsed ei andnud ruumi eralduda. Sa vist oleksid olnud valmis peale nende magama panemist kusagil kohtuma, aga ma ei usu, et sellest head nahka oleks tulnud. Mitte, et ma Sind ei tahaks – alati tahan, aga usun, et seks saab hea olla, kui mõlemad samas hetkes päriselt tahavad, mitte tunde kaasas kantud erutuse rahuldamiseks midagi korraldades (n.ö planeeritud seks). Hea on hetkes, üksteist hingates, spontaanselt, keha ja ürgset kutset järgides – koos tantsides.
Vaimse poole pealt on kõik praegu stabiilne. Ma ei tea, kas tänu sellele, et näitasid oma soovi minuga olla, sellest kohutavast füüsilisest valust või millestki kolmandast tulenevalt, aga ma ei tunne täna, et vajan rohkemat. Nautisin Sinuga rääkimist, Sinu vaatamist, kallistusi, puudutusi ja musi kaelale. Täna on mu sees rahu – no ja see pagana valu ka muidugi. 🙂
Nüüd on pekkis? Või hoopis hästi? Ma ei tea. Ma ei suuda enam rohkem vastu saamata anda. Ütlesin Sulle, et ma ei taha Su sõprust, kui enamat ei saa. Mu keha pöörab kogu kaotusvalu vihaks ja Sinuga iga päev kaotamist jätkates ei läheks kaua, kuni muutun endale ja ühiskonnale reaalseks ohuks. Ma ei taha lõpetada nagu nii paljud enne mind. Tehes tahtmatult haiget teistele, enne kui enda vastu tagasi pöördun. Mitte ükski kõrvalseisja ei ole minu enesetundes süüdi ega pea selle pärast kannatama – ka Sina mitte.
Sa tahad vabadust ja ma ei ole piisavalt tugev, et seda Sulle muul moel pakkuda – me oleme koos iseendi vabaduses või lahkun Sinust päriselt. Esimest Sa ei soovi, seega ei ole mõtet üksteist rohkem tagasi hoida. Lenda, mu liblikas ja leia oma õitemeri. Ma jään siia… Tegelikult pigem sinna, kust mu leidsid ja jõuan kunagi sinna kuhu jõudma pidin. Olgu see siis ihaldatud kodu ja rahu või laip prügikasti ja pudeli vahel. Kõik mis tulema ja olema peab, see tuleb. Kindlasti oli ka meie olemisel põhjus. Su jutust tundub, et vähemalt Sina said edasi ja tervemaks. Äkki see oligi kokkulepe, et tulen ja aitan Sul ennast leida, ise edasi liikumata? Kes ütleb, et hingede kokkulepped ei või olla ühe poole hüvanguks? Energeetilises ruumis ei tohiks ju vorst-vorsti vastu suhtumist olla?
Kirjutamine aitab. Kogu see raevutsev meri mu sees on selle teksti kritseldamise ajal vaikseks konnatiigiks muutunud. Lähen nüüd laste juurde. Ehk püsin õhtuni selles tuimuses.
Õhtu on käes. Su tulekuni on arvatavasti umbes tund jäänud. Tänases on nii palju lainetust, aga ma ei tea, kuidas seda Sinuga jagada. Oleme enamiku päevast mingis “augus” rääkinud – või noh kirjutanud. See on nii lihtne ja hea. Jagada Sinuga oma mõtteid ja saada osa Sinu omadest. Pean küll armastuse välja filtreerima, aga selles on ikka midagi head. See on see mida mina nimetaks sõpruseks. Paraku töötab see sellisel kujul ainult virtuaalselt, sest siis on lihtne inimest nede tekstide taga unustada. Sind nähes on raske ignoreerida seda, kui väga Sind armastan. Lihtsalt sõnumeid vahetades muutub see armastus üldiseks – nagu kuulaks ilusat lugu, loeks raamatut, mis paitab hinge või imetleks kaunist pilti. Armastus ilma isikuta. Selline armastus on ilus osa maailmast ja seda on hea tunda, aga kuidas leppida ainult sellega, kui oled leidnud ka haruldase isikustatud armastuse? Kas need kaks ei võiks koos eksisteerida?
Tänane on väsitav. Umbes kolm tundi und lõi viimse piirde ego aedikult. Tundsin juba hommikul, kuidas ta neelab mu magamatusest, seksuaalsest puudujäägist, inimkonnas pettumisest, usaldamatusest ja sisemisest ebakindlusest tohutul hulgal energiat. Püüdsin püsida ja teda toore jõuga purunenud aedikus hoida, aga tulutult. Esimene murdepunkt oli luba oma poja sünnipäevast külalisena osa võtta, vastuseks küsimusele, kas tahad mind sinna. Oota – unustasin… Su vabatahtlik musi hommikul, oli paelaks ümber selle jobu (ego) kaela, mis tõenäoliselt aitas praeguseni mitte plahvatada Sinu või laste pihta. Ma olen selle musi üle siiralt rõõmus.
Edasi… päev täis tühjust ja väsimust lasi egol ussitada. Need õhtused laused, kuidas tahad lapse mööda minnes haarata ja meenutused kõigest eelnevast andsid talle jõu, et täita see lõhe minus puhta vihaga. Tahtsin karjuda, peksat, haiget teha – sihitult ja palju. Kaotasin täielikult jõu ja motivatsiooni seda tormi vaikima sundida. Suunasin kõik oma sisemised väed enda ja ümbritseva maailma vahele, et see raev minust välja ei pääseks. Kaalusin Seevaldisse sõitmist, aga pidasin vastu. Nüüd on rahu ja tuimus.
Sa just kirjutasid ja küsisid, et mis Sa täna valesti tegid. Vastan kohe, et mitte midagi ja see on täiesti tõene. Sama tõene nagu mu väide Sulle, et midagi ei ole halvasti. Ma ei taha praegu elada, aga surra ka mitte. Mul ongi lihtsalt ükskõik. Iga valu on teekond ja ma astun edasi. Ühel või teisel moel jõuan ma kuhugi välja ning valu lõpppunkt on järgmisel eluringil teadmisena kasuks.