Mul on kahju…
Tean, Sa ei usu mu sõnu.
Mina ka ei usuks.
Mul on kahju…
et ei näinud Rasmust sündimas,
et ei tulnud „laululaagrist“ tagasi, kui mind vajasid,
et paigutasin oma surnud lapsed olematusse,
et üritasin Su lastes parandada oma parakaid,
et ei suuda oma imelisi lapsi eraldada Sinust,
et üritasin Sinus leida oma hirme,
et ei julgenud olla mina,
et valasin teile oma hirmude viha,
et ei olnud mees, kes peab oma sõna,
et ei olnud vait, kui sõnad olid liigsed,
et uskusin oma ego, mitte sisetunnet,
et külvasin valu, oodates õisi.
et tulin sel ööl Tondil, Su elu lõhkuma.
Ma ei oota andestust.
Ma ei oota mõistmist.
Ma ei oota midagi.
Mul on lihtsalt kahju ja ei taha seda endaga jätta.
Äratasid minus midagi, mida ükski keha näha ei tohiks.
Või lasin end lihtsalt päriselt hulluks ajada.
Mul ei ole teadmist, kuidas ületada see mägi.
Mägi, mille ise olen loonud.
Ma ei taha – aga ju läheb nagu eelnevalt.
Sa oled parim, mis minuga juhtunud.
Nii iga kord.
Iga kord lõppeb ühtviisi.
Ma ei tea, kuidas see ring teisiti lõpetada.
Ma ei taha seda enam käia.
Äkki ei olegi teist lõppu.
Kas on õppetunnid, mida kunagi ei õpita?
Miks me need siis valime?
Valguses peaks me ju targemad olema?
Hoia, me armastuse vilju.
See sammas on kild killu haaval põrmu langenud.
Ehk leidub ses surnud kestas veel midagi,
et uus ja tugevam sammas püstitada.
Praegu ei paista.
Tolm täidab veel õhu.
Ei näe, ent tunnen tuhas hõõguvat tukki.
Kui selle leian, saab lõkke taas süüdata.
Eksin või jään hiljaks…
Tuttav rada…