Milleks talunikule keisri tiitel?
Tema, kes näeb und perest ja koduhoovist.
Miks lasi end kista sellele teele,
mis viis riigi juhtimise ja kõrge staatuseni?
Uskus seal paistab uhkus, vabadus rõõm,
kuid pettuma pidi.
Paaži ja kannupoisi kingades uhkeldas.
“Vaadake mind, ma tõusen nii kiirelt!”.
Rüütliks saades hõiskas “Mu mõõk on nii vahe,
pea maailma ma voolin!”.
Kui pähe sai esimene kuningakroon,
saatjaiks üksindus, hinnangud ja tähelepanu…
ta peatus…
Kõik mis ta soovis ja püüdis ju oli,
aga sisimas kriipis vaid tühjuse valu.
Mis see siis nüüd olgu?
Kas enne siis polegi hea?
Kas keisriks peab saama kroonitud pea?
Mis selles päriselt head?
Vaid järgmine tiitel, ehtimas üksikut meest,
külmas saalis, kivisel troonil.
Kui soe oleks kolde ees, memme embuses…
Kuulda laste kilkeid kambris…
Pista sõrmed pehmesse mulda, et peita sinna seeme,
mis järgmisel aastal viljana toidulauda õnnistab.
Tunda tuult, mis paitab ühe hellusega meest ja kuusikut.
Milleks mehele, kes soovib koduseid juuri, keisri tiivad?