Ei saa nõuda headust.
Ei saa eeldada armastust.
Ei saa öelda, et neist ei piisa.
Inimene annab, mida anda soovib ja saab.
Annab, sest ta tahab.
See ei ole kohustus.
Jagamine on andmine ja võtmine.
Vabatahtlikult ja eeldusteta.
Hoolimises ja valguses.
Kui nõuad rohkem, kui on anda,
siis jääd lõpuks kõigest ilma.
Olla armastatud, ei tähenda, et saad midagi nõuda.
Tõenäoliselt saad rohkem kui keegi teine, aga…
saad ikka nii palju kui on anda.
Kujutle hobust, koera või kassi.
Sa annad talle kodu, toidu, armastuse.
Saad vastu armastuse ja truuduse.
Kaas toob trepile püütud hiire.
Hobune laseb enda seljal turnida.
Koer jookseb alati siiras rõõmus vastu.
Ent kui annad neile ahelad, aediku, piitsa ja alanduse?
Nad armastavad ikka.
Armastavad ja teevad kõike seda, kuni jaksavad.
Kuni hing ja süda on lõpuni jahvatatud.
Kass põgeneb, hobune virtuab kabjaga, koer näitab hambaid.
Veidral kombel, armastus jääb.
Ainult usaldus, austus ja headus kaovad.
Aga armastus ju jääb – kuigi üksi ja külmalt…
Lõpuks ei piisa vaid armastusest.