Õhtu on käes. Su tulekuni on arvatavasti umbes tund jäänud. Tänases on nii palju lainetust, aga ma ei tea, kuidas seda Sinuga jagada. Oleme enamiku päevast mingis “augus” rääkinud – või noh kirjutanud. See on nii lihtne ja hea. Jagada Sinuga oma mõtteid ja saada osa Sinu omadest. Pean küll armastuse välja filtreerima, aga selles on ikka midagi head. See on see mida mina nimetaks sõpruseks. Paraku töötab see sellisel kujul ainult virtuaalselt, sest siis on lihtne inimest nede tekstide taga unustada. Sind nähes on raske ignoreerida seda, kui väga Sind armastan. Lihtsalt sõnumeid vahetades muutub see armastus üldiseks – nagu kuulaks ilusat lugu, loeks raamatut, mis paitab hinge või imetleks kaunist pilti. Armastus ilma isikuta. Selline armastus on ilus osa maailmast ja seda on hea tunda, aga kuidas leppida ainult sellega, kui oled leidnud ka haruldase isikustatud armastuse? Kas need kaks ei võiks koos eksisteerida?