Täna läks midagi mu sees jälle katki. Vahepeal on palju juhtunud, aga ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Meie teed läksid peaaegu lõplikult laiali. Peale piinavat ööd oma deemonitega, ei suutnud ma vastu panna ja lõin uuesti kontakti. Sõlmisime mingi kokkuleppe, et lasen Sul olla, aga seisan Su kõrval sõbrana ja kui soovid, siis sekspartnerina. Ütlesin, et püüan endale hoida puudujäägi, mida Sinuga tunnen. Paar päeva oli talutav, aga täna on see surve, kurbus ja raev minus tagasi. Sellest kokkuleppest alates oled mu mehena täiesti välja lülitanud ja see on nii tohutult valus. Mul on üksi hea, aga tean, et Sinuga oleks palju parem. Ma tunnen, et see kokkulepe ei arvesta minuga üldse – see lähtub ainult Sinu läheduse soovist või selle puudumisest. See teeb mu kurjaks. Ägestun olma normaalse põhjuseta inimeste ja loomade peale, sealhulgas mu oma lapsed. Olen korduvalt mõelnud need kassid ära anda, sest nad ajavad mu nii närvi ja tõenäoliselt süüdistan alateadlikult neid (osaliselt) selles, et Sina must ära pöördud, kuigi teadn, et see ei olnud juba Sinu poolt mingi päris põhjus. Praegu välgatas mõte, et äkki Dulja on selline samal põhjusel. Ma mõtlen Su kirjeldustele tema ja Baba suhetest ja tundub, et ta oli samas seisus, lihtsalt suutis vormiliselt oma armastatu kõrvale jääda, isegi kui armastatu valis tema asemel töö, ajal kui ta kõige enam tuge vajas. Tegelikult ei oma nende suhe minu elus tähtsust – lihtsalt uitmõte.

Ometi näen, et Sul on hea. Sa oled rõõmus, hoolitsed enda eest, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt, käid/teed/oled seda mida soovid süütundeta, armastad nähtavalt oma loomi ja lapsi. Kuidas ma saan Sult midagi soovida, kui see kaotab ära kõik eeltoodu. Äkki ma pidin Su ellu just selleks tulema, et Sind Sinuni tõugata. Aga mis mulle sellest kokkuleppest jääb?