Oeh. Ma olen nii väsinud. Tänane just algas ja ma püüan nüüd magama minna. Kell on umbes pool kaks hommikul. Lõpetasin just tänaseks joonestamise. Eile öösel magasin umbes 3 tundi, ööl enne seda 1,5 tundi. Ma loodan, et täna õnnestub ka vähemalt 3 kätte saada. Keha ja mõistus hakkavad tasapisi vähemtähtsaid osasid välja lülitama, et töös püsida, aga und ei ole. Ma ei tea mis toimub. Mu energiaväli on viimastel päevadel suhteliselt stabiilses rahus. Minus on enesekindlus ja teotahe. Mulle meeldib inimestega suhelda ja ma ei pelga võõraid. Kuidagi veider on olla. Sinu puudumine, viha, mõnitused ja torked kraabivad vaid veidi nahka, aga ei haava. Tõsi – täna suutsid Sa mu korraks täiesti uut moodi tasakaalust välja ajada. Ma tundsin, et ma ei taha Sind sellisel kujul oma ellu. See armastus ei kadunud kuhugi – ta jäi ikka lõputu ookeani sillerdusena mu sisse mühama, aga see ego oli nii väsitav. Maailm ei pöörle ainult Sulle. See pöörleb Sulle ka, aga mitte keegi ega miski ei loe Su mõtteid või eksisteeri selleks, et Sul hea ja lihtne oleks.

Energiad, loodus, maa, inimesed, loomad, kõiksus – nad toimivad ühte moodi – küsi ja kui on võimalik, siis antakse. Kui jätad küsimata, saad andja parema äranägemise järgi. Keegi ega miski ei taha Sulle halba – mina ka mitte. Samas on maailm tuhtu hingele peegliks. Peeglist paistab vastu see mida peeglile näitad. Kui saada välja trotsi, kadedust ja pettumist, siis just seda ka maailmalt saad. Sama kehtib naeratuse, helluse ja tänutunde kohta. Mul on kahju, et läksid magama, jättes õhku “Ma vihkan sind”. Ma arvan, et keegi ei ole vihkamist väärt ja see kurnab ennast rohkem kui vihatavat. Selle mis enam ei teeni võib maha jätta ka vihkamata. Mu liblikas.