Autor: Siim

Täna ei suuda väga kirjutada. Mitte emotsioonide pärast, vaid füüsise. Kõik lihased on nagu tules – kuumavad ja valutavad.

Eilne lõppes peaaegu seksiga. Lapsed ei andnud ruumi eralduda. Sa vist oleksid olnud valmis peale nende magama panemist kusagil kohtuma, aga ma ei usu, et sellest head nahka oleks tulnud. Mitte, et ma Sind ei tahaks – alati tahan, aga usun, et seks saab hea olla, kui mõlemad samas hetkes päriselt tahavad, mitte tunde kaasas kantud erutuse rahuldamiseks midagi korraldades (n.ö planeeritud seks). Hea on hetkes, üksteist hingates, spontaanselt, keha ja ürgset kutset järgides – koos tantsides.

Vaimse poole pealt on kõik praegu stabiilne. Ma ei tea, kas tänu sellele, et näitasid oma soovi minuga olla, sellest kohutavast füüsilisest valust või millestki kolmandast tulenevalt, aga ma ei tunne täna, et vajan rohkemat. Nautisin Sinuga rääkimist, Sinu vaatamist, kallistusi, puudutusi ja musi kaelale. Täna on mu sees rahu – no ja see pagana valu ka muidugi. 🙂

Nüüd on pekkis? Või hoopis hästi? Ma ei tea. Ma ei suuda enam rohkem vastu saamata anda. Ütlesin Sulle, et ma ei taha Su sõprust, kui enamat ei saa. Mu keha pöörab kogu kaotusvalu vihaks ja Sinuga iga päev kaotamist jätkates ei läheks kaua, kuni muutun endale ja ühiskonnale reaalseks ohuks. Ma ei taha lõpetada nagu nii paljud enne mind. Tehes tahtmatult haiget teistele, enne kui enda vastu tagasi pöördun. Mitte ükski kõrvalseisja ei ole minu enesetundes süüdi ega pea selle pärast kannatama – ka Sina mitte.

Sa tahad vabadust ja ma ei ole piisavalt tugev, et seda Sulle muul moel pakkuda – me oleme koos iseendi vabaduses või lahkun Sinust päriselt. Esimest Sa ei soovi, seega ei ole mõtet üksteist rohkem tagasi hoida. Lenda, mu liblikas ja leia oma õitemeri. Ma jään siia… Tegelikult pigem sinna, kust mu leidsid ja jõuan kunagi sinna kuhu jõudma pidin. Olgu see siis ihaldatud kodu ja rahu või laip prügikasti ja pudeli vahel. Kõik mis tulema ja olema peab, see tuleb. Kindlasti oli ka meie olemisel põhjus. Su jutust tundub, et vähemalt Sina said edasi ja tervemaks. Äkki see oligi kokkulepe, et tulen ja aitan Sul ennast leida, ise edasi liikumata? Kes ütleb, et hingede kokkulepped ei või olla ühe poole hüvanguks? Energeetilises ruumis ei tohiks ju vorst-vorsti vastu suhtumist olla?

Kirjutamine aitab. Kogu see raevutsev meri mu sees on selle teksti kritseldamise ajal vaikseks konnatiigiks muutunud. Lähen nüüd laste juurde. Ehk püsin õhtuni selles tuimuses.

Õhtu on käes. Su tulekuni on arvatavasti umbes tund jäänud. Tänases on nii palju lainetust, aga ma ei tea, kuidas seda Sinuga jagada. Oleme enamiku päevast mingis “augus” rääkinud – või noh kirjutanud. See on nii lihtne ja hea. Jagada Sinuga oma mõtteid ja saada osa Sinu omadest. Pean küll armastuse välja filtreerima, aga selles on ikka midagi head. See on see mida mina nimetaks sõpruseks. Paraku töötab see sellisel kujul ainult virtuaalselt, sest siis on lihtne inimest nede tekstide taga unustada. Sind nähes on raske ignoreerida seda, kui väga Sind armastan. Lihtsalt sõnumeid vahetades muutub see armastus üldiseks – nagu kuulaks ilusat lugu, loeks raamatut, mis paitab hinge või imetleks kaunist pilti. Armastus ilma isikuta. Selline armastus on ilus osa maailmast ja seda on hea tunda, aga kuidas leppida ainult sellega, kui oled leidnud ka haruldase isikustatud armastuse? Kas need kaks ei võiks koos eksisteerida?

Tänane on väsitav. Umbes kolm tundi und lõi viimse piirde ego aedikult. Tundsin juba hommikul, kuidas ta neelab mu magamatusest, seksuaalsest puudujäägist, inimkonnas pettumisest, usaldamatusest ja sisemisest ebakindlusest tohutul hulgal energiat. Püüdsin püsida ja teda toore jõuga purunenud aedikus hoida, aga tulutult. Esimene murdepunkt oli luba oma poja sünnipäevast külalisena osa võtta, vastuseks küsimusele, kas tahad mind sinna. Oota – unustasin… Su vabatahtlik musi hommikul, oli paelaks ümber selle jobu (ego) kaela, mis tõenäoliselt aitas praeguseni mitte plahvatada Sinu või laste pihta. Ma olen selle musi üle siiralt rõõmus.

Edasi… päev täis tühjust ja väsimust lasi egol ussitada. Need õhtused laused, kuidas tahad lapse mööda minnes haarata ja meenutused kõigest eelnevast andsid talle jõu, et täita see lõhe minus puhta vihaga. Tahtsin karjuda, peksat, haiget teha – sihitult ja palju. Kaotasin täielikult jõu ja motivatsiooni seda tormi vaikima sundida. Suunasin kõik oma sisemised väed enda ja ümbritseva maailma vahele, et see raev minust välja ei pääseks. Kaalusin Seevaldisse sõitmist, aga pidasin vastu. Nüüd on rahu ja tuimus.

Sa just kirjutasid ja küsisid, et mis Sa täna valesti tegid. Vastan kohe, et mitte midagi ja see on täiesti tõene. Sama tõene nagu mu väide Sulle, et midagi ei ole halvasti. Ma ei taha praegu elada, aga surra ka mitte. Mul ongi lihtsalt ükskõik. Iga valu on teekond ja ma astun edasi. Ühel või teisel moel jõuan ma kuhugi välja ning valu lõpppunkt on järgmisel eluringil teadmisena kasuks.

No proovime…. Kunagi oli kirjutamisest kasu. Tõsi, pinnapealset kasu, mitte sisemist, aga kaudselt jõudis see “hea” ka minu sisse. Suutsin kirjutades muuta maailma enda ümber ja muutes maailma, vastavalt oma soovidele, paranes selgelt ka minu enesetunne. Pean muidugi tunnistama, et see mõjutatud keskkond lõi selgeks vaid pinnavirvenduse ja mudane põhi jäi puutumata, aga leevendus seegi. Samas ei oma see hetkel mingit tähtsust, sest selle kirjutamise eesmärk on hoopis teine.

Tahan välja kaevata ja ära sõeluda selle põhjas haiseva muda. Ma ei püüa järgnevate tekstidega muuta kedagi peale enda, olgugi, et usun, loodan ja tean, et loed neid ridu kunagi. Olgu see siis homme, aasta pärast või peale mind. Sellest ei ole midagi – lihtsalt tea, et see on minu katse ennast leida. Must, aus, filtreerimata – ego, loogika, maailma taju ja lapi nõid, tihedas sõlmes. Mitte ükski sõna ei ole lootuses Sind muuta. Praeguse plaani järgi löön enda ette lauale nii mõnegi tõe, mida siiani vaid endaga jaganud olen, teades, et see lööb meie vahele tõenäoliselt igavese kiilu, aga ma ei saa teisiti põhja puhtaks. Lisaks seletan pidevalt aususest ja austusest, ise hirmust varjates ja vassides. Sa ei ole seda kuidagi ära teeninud.

Sissejuhatus venis liiga pikaks ja tänane päev oli täis egoga võitlust, seega ei ole minus enam palju jaksu ega tahtmist kirjutada. Rassist õhtul tagasi sõites oli alalhoiuinstinktil jälle tublisti tegemist, et sundida jalga survet gaasipedaalil vähendama ja käsi rooli keerama. Pean selle eest tänama oma lapsi. Vesi ei ole veel nii sogane, et suudaksin nad isata jätta. Ma tean, et neil oleks kõik hästi. Rasmus on veel piisavalt väike, et unustada ja Grete armastab maailma piisavalt, et tühimik täita. Nende ema on imeline ja neil ei oleks suures pildis millestki puudust. Ometi ei ole nad ära teeninud seda hetke, täis valu – isegi kui see möödub. Kuni ma vähegi suudan, seisan kasvõi hambad ristis oma köntidel, et neid säästa.

Grete on mu voodi ette tahvlile pannud pildi Väiksest Printsist. Ma vaatan seda ja mõistan nii paljut. Olgugi, et osa sellest teeb haiget. Prints seisab sellel pildil oma planeedil, mis on nii väike, et sellele teeks kümne sammuga tiiru peale. Tema ees kasvab maast Roos. Nende vahel on teleskoop ja taevas on tohutult tähti. Prints vaatab pikksilmast taevast oma Roosi kohal. Ta näeb kõiki neid kauneid ja kutsuvaid tähti püüdmatus kauguses, aga ei näe roosi enda ees. Roos on ju nii ilus ning Prints armastab teda rohkem kui midagi muud siin ilmas, hoolimata ta okastest. Aga roos on ju alati siin, samas kui tähed säravad seal haaramatus kauguses nii veetlevalt. Lihtne on igatsuses kauge sädeluse järgi teele asuda ning jätta maha see imeline Roos. Lihtsalt vaadata temast üle, sest temal on oma okastega alati su kõrval, aga kaugetel tähtedel on see lummav sära. Kas kõigile paistev sära kaugustes kaalub tõesti üle õie, mis on iga päev su kõrval, õitseb vaid sulle ja on sinu nimel sirgunud kivist? Kas temast võib lahkuda, sest tema okkad kriimustavad ja sära on teistele nähtamatu? Tema, kes kasvas, toiduks vaid kivine külmus, ikkagi sinule hoidmiseks ja armastamiseks – kas Ta väärib külmast klaasist kuplit sind asendama?

Ei, ma ei räägi endast kui Roosist. Mina olin prints, kes vaatas üle oma armastusest. Prints, kes rääkis kauneid sõnu oma Roosist, olles ta jätnud üksi kupli alla. Prints, kes mõistis oma viga, aga ei tea, kas jõuab koju tagasi, enne kui mõrades kuppel puruneb ja Roos end kellegi teise hoolde usaldab. Ei tea ka seda, kas Roos teda enam iial usaldada suudab.