No proovime…. Kunagi oli kirjutamisest kasu. Tõsi, pinnapealset kasu, mitte sisemist, aga kaudselt jõudis see “hea” ka minu sisse. Suutsin kirjutades muuta maailma enda ümber ja muutes maailma, vastavalt oma soovidele, paranes selgelt ka minu enesetunne. Pean muidugi tunnistama, et see mõjutatud keskkond lõi selgeks vaid pinnavirvenduse ja mudane põhi jäi puutumata, aga leevendus seegi. Samas ei oma see hetkel mingit tähtsust, sest selle kirjutamise eesmärk on hoopis teine.
Tahan välja kaevata ja ära sõeluda selle põhjas haiseva muda. Ma ei püüa järgnevate tekstidega muuta kedagi peale enda, olgugi, et usun, loodan ja tean, et loed neid ridu kunagi. Olgu see siis homme, aasta pärast või peale mind. Sellest ei ole midagi – lihtsalt tea, et see on minu katse ennast leida. Must, aus, filtreerimata – ego, loogika, maailma taju ja lapi nõid, tihedas sõlmes. Mitte ükski sõna ei ole lootuses Sind muuta. Praeguse plaani järgi löön enda ette lauale nii mõnegi tõe, mida siiani vaid endaga jaganud olen, teades, et see lööb meie vahele tõenäoliselt igavese kiilu, aga ma ei saa teisiti põhja puhtaks. Lisaks seletan pidevalt aususest ja austusest, ise hirmust varjates ja vassides. Sa ei ole seda kuidagi ära teeninud.
Sissejuhatus venis liiga pikaks ja tänane päev oli täis egoga võitlust, seega ei ole minus enam palju jaksu ega tahtmist kirjutada. Rassist õhtul tagasi sõites oli alalhoiuinstinktil jälle tublisti tegemist, et sundida jalga survet gaasipedaalil vähendama ja käsi rooli keerama. Pean selle eest tänama oma lapsi. Vesi ei ole veel nii sogane, et suudaksin nad isata jätta. Ma tean, et neil oleks kõik hästi. Rasmus on veel piisavalt väike, et unustada ja Grete armastab maailma piisavalt, et tühimik täita. Nende ema on imeline ja neil ei oleks suures pildis millestki puudust. Ometi ei ole nad ära teeninud seda hetke, täis valu – isegi kui see möödub. Kuni ma vähegi suudan, seisan kasvõi hambad ristis oma köntidel, et neid säästa.
Grete on mu voodi ette tahvlile pannud pildi Väiksest Printsist. Ma vaatan seda ja mõistan nii paljut. Olgugi, et osa sellest teeb haiget. Prints seisab sellel pildil oma planeedil, mis on nii väike, et sellele teeks kümne sammuga tiiru peale. Tema ees kasvab maast Roos. Nende vahel on teleskoop ja taevas on tohutult tähti. Prints vaatab pikksilmast taevast oma Roosi kohal. Ta näeb kõiki neid kauneid ja kutsuvaid tähti püüdmatus kauguses, aga ei näe roosi enda ees. Roos on ju nii ilus ning Prints armastab teda rohkem kui midagi muud siin ilmas, hoolimata ta okastest. Aga roos on ju alati siin, samas kui tähed säravad seal haaramatus kauguses nii veetlevalt. Lihtne on igatsuses kauge sädeluse järgi teele asuda ning jätta maha see imeline Roos. Lihtsalt vaadata temast üle, sest temal on oma okastega alati su kõrval, aga kaugetel tähtedel on see lummav sära. Kas kõigile paistev sära kaugustes kaalub tõesti üle õie, mis on iga päev su kõrval, õitseb vaid sulle ja on sinu nimel sirgunud kivist? Kas temast võib lahkuda, sest tema okkad kriimustavad ja sära on teistele nähtamatu? Tema, kes kasvas, toiduks vaid kivine külmus, ikkagi sinule hoidmiseks ja armastamiseks – kas Ta väärib külmast klaasist kuplit sind asendama?
Ei, ma ei räägi endast kui Roosist. Mina olin prints, kes vaatas üle oma armastusest. Prints, kes rääkis kauneid sõnu oma Roosist, olles ta jätnud üksi kupli alla. Prints, kes mõistis oma viga, aga ei tea, kas jõuab koju tagasi, enne kui mõrades kuppel puruneb ja Roos end kellegi teise hoolde usaldab. Ei tea ka seda, kas Roos teda enam iial usaldada suudab.